Keskmine rauaaeg

 

Sõdade ja kangelaslugude ajastu (5.-8. saj)


Eesti rauaaja teist kolmandikku nimetatakse keskmiseks rauaajaks (450-800) ning see jaguneb omakorda rahvasterännuajaks (450-550) ning eelviikingiajaks (550-800). Mitmel pool mujal nimetatakse rahvasterännuajaks pisut pikemat perioodi, mis katab üldjoontes kogu meie keskmise rauaaja. Rahvasterännuaeg oli suurte sõdade ning segaduste ajastu kõikjal Euroopas. Just sellest ajast pärineb suurem jagu Põhjala kuulsaid eeposeid ning nende kangelasi - lohetapja Sigvördr (Siegfried), hunnide Attila, götalaste Beowulf ning brittide kuningas Arthur. Eestist leitud rahvasterännuaegsed linnuseasemed ning relvaleiud ei jäta kahtlust, et vapraid mehi leidus toona meiegi maal. 6. sajandil tabas kogu maailma ootamatult ulatuslik kliimakatastroof, mille tagajärjel pimedus varjutas päikese rohkem kui aastaks. Tulemuseks olid nälg, katk ja sõjad kõikjal maailmas. Ka Eestis hukkus sellel ajal suurem osa elanikkonnast. Järgnenud eelviikingiaeg kulus peamiselt elukorralduse taastamise ja uue alguse peale.



http://turm.ee/muinasaeg/_LEM_03_01_keskmine_rauaaeg_rahvasterandamine.jpg
Pildil: Rahvasterännuaegne sõjamees ja Katalaunia lahing aastal 451
(joonistused: Angus McBride).


Idarahvaste sissetung ja Kagu-Eesti linnused (4.-8. saj)


Rooma rauaaja (50-450) rahu ja õitsengu Eestis lõpetas suur rahvaste rändamine ja Rooma riigi lagunemine, mille mõju ulatus ka Põhjalasse. Järgnenud rahvasterännuaeg (450-550) oli suurte sõdade ja segaduste ajastu kõikjal Euroopas. Rahvaste rändamine sai alguse hunnide sissetungiga idapoolsetelt stepialadelt. 375. aastal üle Doni tulnud hunnid alistasid idagoodid ning sundisid läänegoodid taanduma Rooma riigi aladele. 434. aastal sõlmiti Attila juhitud hunnide hõimuliit, mille valdused küündisid Mustast merest Reinini. Hunnide liit püsis aastani 451, mil see Katalaunia lahingus roomlaste ja nende liitlaste poolt puruks löödi. Hunnid olid selleks ajaks aga juba liikvele ajanud lugematul hulgal teisi hõime, kes nüüd kõik Euroopasse laiali valgusid ning omakorda üha uusi rahvaid nende senistest elupaikadest lahkuma sundisid. 

Hunnide ja idaslaavlaste pealetungi tagajärjel hakkasid läände ning põhja liikuma ka balti hõimud, kelle leviala küündis varem praegusest palju kaugemale ida poole - Valgevene ja Ukraina piirkonnast kuni Moskvani välja. Kui latgalid (läti - letgaļi) kusagil 5. sajandi paiku praegustele Läti aladele jõudsid, sünnitas see tülisid nende ja seal varem elanud eesti sugu hõimude vahel, millest annavad tunnistust säilinud linnuseasemed Põhja-Lätis ning Kagu-Eestis. Esialgu sellistes linnustes tõenäoliselt püsivalt ei elatud, tegemist oli vaid hädapäraste kaitserajatistega. Alates 6. sajandist võib aga eestlaste linnuseid pidada juba tugevnevate ülikusuguvõsade elupaikadeks ning võimukeskusteks, milledest kontrolliti kaubateid, sadamakohti ja jõgesid. Arvatavasti olid 6. sajandil linnused juba Tartus ning Otepääl, eriti suure hoo sai linnuste ning linnusasulate rajamine Kagu-Eestisse sisse 7.-8. sajandil. Eestlaste-latgalite piir jäi keskmisel rauaajal jooksma tänapäevasest veidi lõuna poolt – baltistusid peamiselt Kesk- ja Ida-Läti alad. On võimalik, et just balti hõimude asuala laienemine sellel ajal eraldas teistest läänemeresoomlastest liivlaste hõimu.



http://turm.ee/muinasaeg/_LEM_03_02_keskmine_rauaaeg_muinaselu.jpg
Pildil: Muinasaegse elamu rekonstruktsioon Rõuges, muinaselamu kerisahi, Eestist leitud keskmise rauaaja sõled ning näiteid baltipärasest rõivamoest.


Eestlaste eluolu keskmisel rauaajal (5.-8. saj)


Keskmisel rauaajal olid meie esivanemad juba valdavalt maaharijad - Eesti oli toona kõige põhjapoolsem ala, kus maaharimine põhielatusallikaks oli. 5. sajandi kliima oli tänapäevasest veidi soojem ning sobis põlluharimiseks. Samas tõusis ka veetase ning merelises ja niiskes kliimas hakkasid erakordselt kiiresti arenema sood ja kuusemetsad. Põldu hariti ühel kohal vaid mõned aastad, seejärel lasti see kesa alla või metsastuda. Peamisteks kultuurtaimedeks olid siin oder ja naeris. Peale 6. sajandi kliimakatastroofi ilmastik taas jahenes ning toonased karmid kasvutingimused soodustasid ka rukki levimist. Koduloomadeks olid peamiselt veis, lammas ja kits, veistel oli tähtis osa künni- ja veolooma ning põldude väetajana. Elati peamiselt perede kaupa üksiktaludes, keskmiselt 6–8 inimest üheskoos. Toonased eluhooned kujutasid endast väikeseid (u 5x5 m) ristpalkidest suitsutaresid (suitsutuba), millest moodsamates oli ka kerisahi. Suitsutare oli ühtaegu nii elamu kui rehi. Keskmisel rauaajal leidus eesti ühiskonnas juba ka elukutselisi käsitöölisi, kõige arvukamalt võis nende hulgas olla seppasid. Aastal 500 võis Eesti alal elada kokku umbes 23 000 inimest.

Nii nagu juba varemgi, jagunes Eesti ka keskmisel rauaajal  kaheks erinevaks kultuurialaks – Ranniku-Eestiks ja Sise-Eestiks. Nende vahele jäid suured metsade ja rabadega kaetud piirkonnad, kus püsiasustus puudus või oli väga hõre. Ranniku-Eestis eristus juba siis neli piirkonda, mis vastasid üldjoontes hilisematele maakondadele – Saaremaale, Läänemaale, Harjumaale ja Virumaale. Sealsetel randadel elavatel ülikutel tekkisid rahvasterännuajal taas sidemed skandinaavlastega. Kõige tihedamalt asustatud alaks kujunes sellel ajal Pirita jõe alamjooksu ning Iru linnuse ümbrus Harjumaal. Hirve jõe järsul kaldakäärul asuv Iru linnamägi (rajatud u aastal 500) oli üheks esimeseks kihelkonnakeskuseks Eestis. Ka viljakate muldadega Virumaa on olnud üks Eesti tihedamalt asustatud piirkondi läbi muinasaja. Maaharimise kõrval tegeleti rannikul ja saartel ka hülgeküttimisega.

Sise-Eesti moodustas samal ajal teise enamvähem ühtse piirkonna, mis hõlmas Viljandimaa, Tartumaa ja Võrumaa. See piirkond kuulus ühte kultuuriruumi Peipsitaguste läänemeresoome aladega, mis ulatusid välja kuni Volga ülemjooksuni. Seoses rahvaste rändamisega tekkis Kagu-Eesti elanikel kokkupuuteid ka latgalite ja teiste balti hõimudega (semgalid, kuršid), hiljem ka idaslaavlastega. Kui rannikuvöötmes oli küttimine toiduhankimisviisina juba üsna tähtsusetuks muutunud, siis Sise-Eestis oli see endiselt märksa levinum - sealsed tingimused ei olnud põlluharimiseks nii soodsad kui rannikul. Kõige rohkem kütiti kopraid ja põtru, püüti ka mageveekalu (haug, latikas, linask). Peamiseks põlluharimise viisiks oli Otepää, Karula ning Haanja kõrgustikel alepõllundus, 6. sajandi paiku hakkasid põlispõllud siiski ka seal aegamööda levima.
Alates 5. sajandist hakkasid arvukamalt levima hõbeehted. Sageli ohvriannina kasutatud hõbedat nimetati sõnaga „valkea“, mille tähendus oli „tuli“. 5. sajandi keskel lõppes Eestis tarandkalmete ehitamine – matmiseks kasutati küll veel edasi vanu tarandeid, kuid uusi enam juurde ei rajatud. Rahvasterännuaega iseloomustab uut tüüpi madalate kivivare- ja kangurkalmete tekkimine. Omanäoliseks kultuuripiirkonnaks kujunes sellel ajal Läänemaa, kus maeti surnuid rikkalike hauapanustega kangurkalmetesse. Rikkalikud hauapanused on rahvasterännuaegsetele kivikalmetele väga omased, sealhulgas leidub palju relvi ja skandinaaviapäraseid esemeid. Kagu- ja Kirde-Eestis algas 6. sajandi teisel poolel matmine ümaratesse või piklikesse liivakääbastesse.



http://turm.ee/muinasaeg/_LEM_03_03_keskmine_rauaaeg_valissuhted.jpg
Pildil: 5.-6. sajand Euroopas. Germaanlased rüüstavad Roomas ja germaani ülik ustavusvannet võtmas (joonistused: Angus McBride). Germaanipärane pikk ratsaväemõõk (spatha).


Eestlaste välissuhted rahvasterännuajal (5.-6. saj)


Kui eelnenud rooma rauaajal olid Ranniku-Eesti suhtes kultuurikeskusteks peamiselt balti hõimude asualad, siis alates 6. sajandist tekkisid Eesti randadel elavatel ülikutel taas suhted skandinaavlastega (Ojamaa, Ida-Rootsi, Birka). Põhjuseks võis olla üldine skandinaavlaste mõju suurenemine Läänemere piirkonnas - järgnevatel sajanditel tõusis tähtsaimaks majandus- ja kultuurikeskuseks Põhjalas just Sveamaa (Ida-Rootsis). Svealaste lähimateks naabriteks, kord liitlasteks, kord võistlejateks, olid Lõuna-Rootsis ja Ojamaal (Gotland) elavad götalased. Umbes aastasse 500 on paigutatud Gutasagas (13. saj) kirjeldatud sündmused, mille järgi ei suutnud Ojamaa oma elanikke ära toita ning kolmandik saare rahvast rändas välja. Need götalased läksid Eestisse (Aistland) Hiiumaa (Dagaiþi) saarele, mille rahvarohke asustus Kõpu poolsaarel oli meie ajaarvamise algul välja surnud, ja ehitasid sinna linnuse. Aga ka Hiiumaal ei suutnud nad endid ära toita ning rändasid seetõttu edasi piki Väinat (Daugava) Vene aladele ning sealt edasi Kreekasse.

Rooma kultuuri mõju Läänemeremaadele suurenes rahvasterännuajal varasemaga võrreldes veelgi - seoses impeeriumi lagunemise käigus sealt Põhjalasse toodud teabe ja rikkustega. Rahvasterännuaeg on seepärast ka kõige kullarikkam ajastu kogu Põhja-Euroopas. Toonastel eesti sugu hõimudel oli endiste Rooma aladega isegi otsesuhteid. Peale Lääne-Rooma impeeriumi langemist valitses pikka aega (493-526) peaaegu kogu Lõuna-Euroopat (Hispaaniast Serbiani ning Lõuna-Saksamaast Sitsiiliani) idagootide kuningas Theoderich Suur. Aastast 524 on säilinud tema õukonnaametniku Cassiodoruse kiri Ravennast aestide saatkonnale: „Teie saadikute suust võtsime teatavaks teie innuka soovi meiega ühendust luua, selleks et teie, kes te ookeani rannikul elate, saaksite meie armulikust heatahtlikkusest osa. Teie soov, et ka meie poolt jõuaks sõna teieni, kelle juurde saatkonda läkitada ei ole võimalik, osutus meile meelepäraseks ja armsaks. Esmakordselt võtsite jalgade alla tee, mis on teid juhtinud läbi paljude rahvaste, ja seesugust asja ei võeta uisapäisa ette. Mistõttu tervitame teid südamest ning teeme teatavaks, et saadikute kaudu läkitatud merevaik on meie poolt heal meelel vastu võetud.”



http://turm.ee/muinasaeg/_LEM_03_04_keskmine_rauaaeg_relvad.jpg
Pildil: Relvi keskmisest rauaajast. Soomest leitud mõõga rekonstruktsioon, Eestist leitud kirved, odaotsad ja kilbikupal, Rootsist leitud kiiver (Vendel).


Pimeduse aastad, vana maailma lõpp ja uue algus (6.-7. saj)


535. aastal tabas maailma võimas looduslik katastroof, tõenäoliselt supervulkaani purse. Pimedus varjutas päikese rohkem kui aastaks (u 18 kuuks), õhutemperatuur jahenes, möllasid põuad, üleujutused ja tormid, vili põldudel ei valminud. Tagajärgedeks olid nälg, katk, rahvasterännud, sõjad ja suured muutused kõikjal maailmas. Lagunesid riigid, katkesid kaubandussidemed, tühjenesid ning jäid varemetesse suured linnad. Ka Eesti aladel toimus 6. sajandi keskpaigas järsk inimmõju vähenemine loodusele ning muistised kaovad umbes pooleks sajandiks peaaegu täielikult arheoloogia vaateväljast. Vaid peitleide on sellest ajast rohkem kui ühestki teisest ajastust. See näitab, et maad ja rahvast tabas suur õnnetus, mille tagajärjel hulk inimesi suri. 7. sajandil algas aeglane rahvastiku taastumine, mis jõudis endisele tasemele alles umbes 10. sajandiks.

Rahvasterännuajal aset leidnud muutused meie esivanemate ühiskonnakorralduses ja usundis olid niivõrd märkimisväärsed, et võib rääkida lausa maailmapildi vahetumisest sellel ajal. Lõppes suurte ja uhkete kivikalmete rajamine, varasemalt kesksel kohal olnud kollektiivsuse asemel hakati nii ühiskonnas kui ka usundis taas rõhutama üksikisikut, kalmetesse panustati üha rohkem relvi. Kindlasti mõjutasid asjade sellist kulgu rohked sõjad ning germaanipärase agressiivse sõjameheideoloogia levik kõikjal Põhja-Euroopas. Võib oletada, et pimeduseaastatele järgnenud rasketel ning segastel aegadel olid sõjameheideoloogia ning selle jõuline maailmakäsitlus uue ülikkonna jaoks tõhusaks vahendiks vahepeal hävinud võimustruktuuride asemele uute loomisel. Just 7. sajandil algas Eestis linnusasula tüüpi võimukeskuste väljakujunemine, mis osutab sõjalise jõu ning võimu väga tugevale koondumisele sellel ajajärgul.


Eelviikingiaeg Eestis – linnusasulad ja sepakunsti areng (7.-8. saj)


Eelviikingiaega (550-800) ja sellele järgnenud viikingiaega iseloomustavad Eestis rahvastiku kasv, üldine areng ja mitmed uuendused – näiteks võeti hoonetes kasutusele kerisahjud ning laevadel purjed. Varasemast laiemalt levisid hõbeehted. 7. sajandil hakkasid Põhja-Eestisse, Kesk-Eesti idaossa ning Kagu-Eestisse tekkima esimesed uut tüüpi võimukeskused – linnusasulad. Linnused olid elupaikadeks ülikutele, nende vahetus naabruses asuvates külades tegeleti aga maaharimise, käsitöö ja kaubandusega. Linnusasulatest said aja jooksul kaubanduskeskused ja nende ümber kujunesid muinaskihelkonnad

Alates eelviikingiajast oli kõige arenenumaks käsitööharuks Eestis raua sulatamine ja raudesemete valmistamine. Enamus rauda toodeti soomaagist (limoniit) kohapeal, peamiselt Saaremaal ja Põhja- ning Ida-Eestis. Sellest valmistati tööriistu ning relvi – nugasid, kirveid, odaotsi, mõõgapidemeid. 7.–8. sajandil valdasid Eesti sepad juba ka selliseid keerukaid kunstvõtteid nagu damaskimine (keeduteras) ja raudesemete hõbetamine. Keltidelt pärinev keedudamastseeringu kunst elas oma õitsengu üle 8.-9. sajandi Reinimaadel, enamus keskmise rauaaja mõõkade teramikest on valmistatud just seal. Skandinaavia kaupmeeste vahendusel levisid need üle kogu Põhja-Euroopa, suur osa ilusatest ja keeruka kujundusega mõõgapidemetest valmistati samuti Skandinaavias.



http://turm.ee/muinasaeg/_LEM_03_05_keskmine_rauaaeg_salme.jpg
Pildil: Salme leidudele väga sarnase mõõgapideme joonis Rootsist. Leide Salme muinaslaevaldelt: mõõgapideme detailid, sõdalase pealuu ja luust täring. Suurema Salme laeva rekonstruktsioonijoonis.


Esimesed viikingiretked, kuningas Ingvar ja Salme muinaslaev (7.-8. saj)


Eelviikingiajal, mida ka Vendeli ajaks nimetatakse (Vendeli leiukoha järgi Rootsis), hakkasid Skandinaavia meresõitjad võtma ette esimesi mereretki Idateele (veeteed  Läänemerest idas). 7. sajandi keskel tekkis üks esimesi skandinaavlaste asundusi Grobinasse (Läti läänerannikul), sajand hiljem asutasid viikingid kaubanduskeskuse juba Vana-Laadogasse, seni läänemeresoomlastega asustatud alale. Retkiti ka lääne poole - 8. sajandi lõpuaastatel toimusid esimesed Norra viikingite rüüsteretked Inglismaale, mida loetakse viikingiaja ametlikuks alguseks Euroopas.

Islandlane Snorri Sturluson (13. saj) on Ynglingite saagasse kirja pannud, kuidas eestlased (eistr, aestr) käinud Sveamaad mitmel korral rüüstamas. Ühel suvel (u aastal 600) kutsus Uppsala kuningas Ingvar (Yngvarr) kokku sõjaväe, tuli maale nimega Adalsüsla (Aðalsýsla) ja rüüstas kohas nimega Kivi (Stein). „Seal tulid eestlased välja suure väega ja nad pidasid lahingu. Seal oli nii vapper vägi, et rootslased ei saanud vastu. Seal langes kuningas Yngvarr, kuid tema vägi põgenes. Ta sai maetud sinna mereranna lähedale.“ Hiljem oli Ingvari poeg Önundr omakorda Eestisse retke korraldanud ja oma isa eest kätte tasunud. Adalsüslat on tavaliselt tõlgendatud Läänemaana, kuid vahel ka Saaremaana. Kivi lahingu täpne asupaik on siiani teadmata.

Seevastu aga on leitud Saaremaalt Salme külast uhked skandinaaviapärased laevamatused lahingus hukkunud muistsete üliksõdalastega. Leid on ajandatud 8. sajandi esimesse poolde ning arheoloogid on tõestanud, et hukkunud olid pärit Rootsist, tõenäoliselt Mälari kandist. Tegemist pidi olema tähtsate ülikute ja nende kaaskonnaga, sest igale mehele oli kaasa pandud mõõk. Salme leid on ainulaadne kogu Euroopas, sest suurema laeva puhul on tegemist Läänemere vanima teadaoleva purjelaevaga, samuti pole kusagilt mujalt leitud nii palju sellest ajastust pärinevaid langenud sõdalasi üheskoos.

Kahe laeva peale leiti kokku u 41 sõdalase luustikud, paljudel oli lahingvigastuste jälgi. Lisaks inimluustikele ja mõõkadele leiti laevadest ka koeraluid, kilbikuplaid, nuge, odaotsi, nooleotsi, ihumiskive, mängunuppe, täringuid, sarvkamme ja helmeid. Enamus leitud mõõkadest olid üheteralised ning nad kõik olid tulesoleku jälgedega. Erilist tähelepanu väärivad neli skandinaaviapärase ornamendiga kullatud pronksist mõõgapidet. Mehel, kelle juurest leiti kõige uhkem mõõk, oli suus viikingite lauamängu (hnefatafl) kuninganupp. Selle kahtlemata tähtsa mehe kaelalülid olid omavahel kokku kasvanud ja tema pea liikumine seetõttu tõenäoliselt piiratud.

Salme veresauna täpsemaid asjaolusid jäävad varjama ajahämaruse läbitungimatud varjud ning selles osas võib teha vaid erinevaid oletusi. Tegemist võis olla Rootsist siia röövretkele tulnud viikingitega, aga ka hoopis mõne kohaliku Saare vanema kaaskonnas olevate ülemere palgasõduritega. Võõrad võisid võidelda nii eestlaste vastu kui ka omavahel. Sõrve poolsaar oli muinasajal veel saar, mida eraldas Saaremaast kitsas Salme väin (laiusega umbes 50 m). Läbi Salme väina läks tõenäoliselt kõige otsem ja ohutum veetee Hiiumaalt Kuramaale, mis oli omakorda osa pikemast veeteest skandinaavlaste ja balti hõimude asualade vahel. Salme väinas võis asuda tähtis sadamakoht sellel veeteel, mis võis olla võõraste jaoks sobiv koht peatumiseks, aga ka hea varitsuspaik kohalike jaoks.


Eestlased, Starkadr ja Bravalla lahing (8. saj)


Kuigi meieni pole jõudnud päris kindlalt eesti päritolu kuningate või kangelaste nimesid sellest Põhjala rahvastele muidu nii kuulsusrikkast ajastust, on siiski võimalik, et vähemalt üks keskmise rauaaja tuntud sõdalastest pärines Eestist või siit lähikonnast. Saxo Grammaticuse (12. saj) kroonika “Gesta Danorum” kohaselt olnud üks Põhjala kuulsaim berserker (vanaskandinaavia berserkr – karusõdalane) Starkadr (Starkaðr/Starkatherus) pärit alalt, millega Rootsi piirneb idas ja kus “nüüdsel ajal laialdaselt elavad eestlased (Estonum)”. Starkadr oli ehtne Põhjala Odüsseus, kes seikles niihästi Jäämerel kui Volga-Bulgari veeteedel. Saxo kirjeldab teda kui kaheksakäelist hiiglast, kellelt Thor kuus kätt maha raius ja ta selliselt inimesetaoliseks muutis. Tõsi küll, juba Saxole tundus see lugu uskumatu, nagu ta oma kroonikas ka mainis. Starkadr olevat võtnud osa ka legendaarsest Bravalla (Bråvalla) lahingust (8. saj keskel), mis toimus Rootsi kuninga Sigurd Ringi ja Taani kuninga Harald Hilditönni vahel. Rootsi kuninga väed võitsid lahingu. Starkadr võitles rootslaste poolel, selles suures lahingus osales ka teisi mehi Eestist, samuti liivlaseid, kurelasi ja soomlasi.



http://turm.ee/muinasaeg/_LEM_03_06_keskmine_rauaaeg_sodalased.jpg
Pildil: Relvamoode Lääne-Euroopast. Läänegootde sõdalane 5. sajandist ja frankide sõdalane 6. sajandist (joonistused: Angus McBride). 5. sajandi kiivritüüpe: germaani kiiver ja Hilis-Rooma harikiiver. Skandinaavia sõdalane eelviikingiajast (6.-8. saj).



Kasutatud materjal:
Jonuks, T. 2009. Eesti muinasusund. Tartu Ülikool.
Jonuks, T. (tõlkinud ja kommenteerinud) 2003. Ynglingite saaga. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum
Keys, D. 2002. Katastroof. Sinisukk
Lõugas, V. Selirand, J. 1989. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tallinn. Valgus.
Meri, L. 2008. Hõbevalge. Lennart Meri Euroopa Sihtasutus. Tallinn – Tartu.
Peets, J. 2010. Archeological investigations of pre-viking age burial boat in Salme village at Saaremaa. Archeological fieldwork in Estonia 2010.
Strandberg, M. 2013. Kildudest kokku pandud teadmised. Sirp. 2013 (11).
Tvauri, A. 2010. Keskmine rauaaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu.
Tvauri, A. 2012. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu.
Tvauri, A. 2014. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu Ülikooli Kirjastus.Tartu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar