Sõdade ja kangelaslugude ajastu (5.-8. saj)
Eesti rauaaja teist kolmandikku nimetatakse keskmiseks rauaajaks (450-800) ning see jaguneb omakorda rahvasterännuajaks (450-550) ning eelviikingiajaks (550-800). Mitmel pool mujal nimetatakse rahvasterännuajaks pisut pikemat perioodi, mis katab üldjoontes kogu meie keskmise rauaaja. Rahvasterännuaeg oli suurte sõdade ning segaduste ajastu kõikjal Euroopas. Just sellest ajast pärineb suurem jagu Põhjala kuulsaid eeposeid ning nende kangelasi - lohetapja Sigvördr (Siegfried), hunnide Attila, götalaste Beowulf ning brittide kuningas Arthur. Eestist leitud rahvasterännuaegsed linnuseasemed ning relvaleiud ei jäta kahtlust, et vapraid mehi leidus toona meiegi maal. 6. sajandil tabas kogu maailma ootamatult ulatuslik kliimakatastroof, mille tagajärjel pimedus varjutas päikese rohkem kui aastaks. Tulemuseks olid nälg, katk ja sõjad kõikjal maailmas. Ka Eestis hukkus sellel ajal suurem osa elanikkonnast. Järgnenud eelviikingiaeg kulus peamiselt elukorralduse taastamise ja uue alguse peale.
Pildil: Rahvasterännuaegne sõjamees ja Katalaunia
lahing aastal 451
(joonistused: Angus McBride).
Idarahvaste sissetung ja Kagu-Eesti linnused (4.-8. saj)
Rooma rauaaja (50-450) rahu ja õitsengu Eestis
lõpetas suur rahvaste rändamine ja Rooma riigi lagunemine, mille mõju ulatus ka
Põhjalasse. Järgnenud rahvasterännuaeg (450-550) oli suurte sõdade ja segaduste
ajastu kõikjal Euroopas. Rahvaste rändamine sai alguse hunnide sissetungiga idapoolsetelt
stepialadelt. 375. aastal üle Doni tulnud hunnid alistasid idagoodid ning
sundisid läänegoodid taanduma Rooma riigi aladele. 434. aastal sõlmiti Attila
juhitud hunnide hõimuliit, mille valdused küündisid Mustast merest Reinini.
Hunnide liit püsis aastani 451, mil see Katalaunia lahingus roomlaste ja nende
liitlaste poolt puruks löödi. Hunnid olid selleks ajaks aga juba liikvele
ajanud lugematul hulgal teisi hõime, kes nüüd kõik Euroopasse laiali valgusid
ning omakorda üha uusi rahvaid nende senistest elupaikadest lahkuma sundisid.
Hunnide ja idaslaavlaste pealetungi tagajärjel
hakkasid läände ning põhja liikuma ka balti hõimud, kelle leviala küündis varem
praegusest palju kaugemale ida poole - Valgevene ja Ukraina piirkonnast kuni
Moskvani välja. Kui latgalid (läti - letgaļi) kusagil 5. sajandi paiku praegustele
Läti aladele jõudsid, sünnitas see tülisid nende ja seal varem elanud eesti
sugu hõimude vahel, millest annavad tunnistust säilinud linnuseasemed Põhja-Lätis
ning Kagu-Eestis. Esialgu sellistes linnustes tõenäoliselt püsivalt ei elatud,
tegemist oli vaid hädapäraste kaitserajatistega. Alates 6. sajandist võib aga
eestlaste linnuseid pidada juba tugevnevate ülikusuguvõsade elupaikadeks ning
võimukeskusteks, milledest kontrolliti kaubateid, sadamakohti ja jõgesid.
Arvatavasti olid 6. sajandil linnused juba Tartus ning Otepääl, eriti suure hoo
sai linnuste ning linnusasulate rajamine Kagu-Eestisse sisse 7.-8. sajandil. Eestlaste-latgalite
piir jäi keskmisel rauaajal jooksma tänapäevasest veidi lõuna poolt –
baltistusid peamiselt Kesk- ja Ida-Läti alad. On võimalik, et just balti
hõimude asuala laienemine sellel ajal eraldas teistest läänemeresoomlastest
liivlaste hõimu.
Pildil: Muinasaegse elamu rekonstruktsioon Rõuges, muinaselamu kerisahi, Eestist leitud keskmise rauaaja sõled ning näiteid baltipärasest rõivamoest.
Eestlaste eluolu keskmisel rauaajal (5.-8. saj)
Keskmisel rauaajal olid meie
esivanemad juba valdavalt maaharijad - Eesti oli toona kõige põhjapoolsem ala,
kus maaharimine põhielatusallikaks oli. 5. sajandi kliima oli
tänapäevasest veidi soojem ning sobis põlluharimiseks. Samas tõusis ka veetase
ning merelises ja niiskes kliimas hakkasid erakordselt kiiresti arenema sood ja
kuusemetsad. Põldu hariti ühel kohal vaid mõned aastad, seejärel lasti see kesa
alla või metsastuda. Peamisteks kultuurtaimedeks
olid siin oder ja naeris. Peale 6. sajandi kliimakatastroofi ilmastik
taas jahenes ning toonased karmid kasvutingimused soodustasid ka rukki levimist.
Koduloomadeks olid peamiselt veis, lammas ja kits,
veistel oli tähtis osa künni- ja veolooma ning põldude väetajana. Elati peamiselt
perede kaupa üksiktaludes, keskmiselt 6–8 inimest üheskoos. Toonased eluhooned
kujutasid endast väikeseid (u 5x5 m) ristpalkidest suitsutaresid (suitsutuba),
millest moodsamates oli ka kerisahi. Suitsutare oli ühtaegu nii elamu
kui rehi. Keskmisel rauaajal leidus eesti
ühiskonnas juba ka elukutselisi käsitöölisi, kõige arvukamalt võis nende hulgas
olla seppasid. Aastal 500 võis Eesti alal elada kokku umbes 23 000 inimest.
Nii nagu
juba varemgi, jagunes Eesti ka keskmisel rauaajal kaheks erinevaks kultuurialaks –
Ranniku-Eestiks ja Sise-Eestiks. Nende vahele jäid suured metsade ja rabadega
kaetud piirkonnad, kus püsiasustus puudus või oli väga hõre. Ranniku-Eestis
eristus juba siis neli piirkonda, mis vastasid üldjoontes hilisematele
maakondadele – Saaremaale, Läänemaale, Harjumaale ja Virumaale. Sealsetel randadel elavatel ülikutel tekkisid rahvasterännuajal
taas sidemed skandinaavlastega. Kõige tihedamalt asustatud alaks kujunes
sellel ajal Pirita jõe alamjooksu ning Iru linnuse ümbrus Harjumaal. Hirve jõe järsul
kaldakäärul asuv Iru linnamägi (rajatud u aastal 500) oli üheks esimeseks
kihelkonnakeskuseks Eestis. Ka viljakate muldadega Virumaa on olnud üks Eesti
tihedamalt asustatud piirkondi läbi muinasaja. Maaharimise kõrval tegeleti
rannikul ja saartel ka hülgeküttimisega.
Sise-Eesti
moodustas samal ajal teise enamvähem ühtse piirkonna, mis hõlmas Viljandimaa,
Tartumaa ja Võrumaa. See piirkond kuulus ühte kultuuriruumi Peipsitaguste
läänemeresoome aladega, mis ulatusid välja kuni Volga ülemjooksuni. Seoses
rahvaste rändamisega tekkis Kagu-Eesti elanikel kokkupuuteid ka latgalite ja
teiste balti hõimudega (semgalid, kuršid), hiljem ka idaslaavlastega. Kui
rannikuvöötmes oli küttimine toiduhankimisviisina juba üsna tähtsusetuks
muutunud, siis Sise-Eestis oli see endiselt märksa levinum - sealsed tingimused
ei olnud põlluharimiseks nii soodsad kui rannikul. Kõige rohkem kütiti
kopraid ja põtru, püüti ka mageveekalu (haug, latikas, linask). Peamiseks
põlluharimise viisiks oli Otepää, Karula ning Haanja kõrgustikel alepõllundus, 6. sajandi paiku hakkasid põlispõllud
siiski ka seal aegamööda levima.
Alates 5. sajandist hakkasid arvukamalt
levima hõbeehted. Sageli ohvriannina kasutatud hõbedat nimetati sõnaga
„valkea“, mille tähendus oli „tuli“. 5. sajandi
keskel lõppes Eestis tarandkalmete ehitamine – matmiseks kasutati küll veel
edasi vanu tarandeid, kuid uusi enam juurde ei rajatud. Rahvasterännuaega iseloomustab
uut tüüpi madalate kivivare- ja kangurkalmete tekkimine. Omanäoliseks kultuuripiirkonnaks kujunes sellel ajal Läänemaa, kus maeti surnuid
rikkalike hauapanustega kangurkalmetesse. Rikkalikud hauapanused on rahvasterännuaegsetele kivikalmetele väga omased, sealhulgas leidub palju relvi ja
skandinaaviapäraseid esemeid. Kagu- ja Kirde-Eestis algas 6. sajandi
teisel poolel matmine ümaratesse või piklikesse liivakääbastesse.
Pildil: 5.-6. sajand Euroopas. Germaanlased
rüüstavad Roomas ja germaani ülik ustavusvannet võtmas (joonistused: Angus
McBride). Germaanipärane pikk ratsaväemõõk (spatha).
Eestlaste välissuhted rahvasterännuajal (5.-6. saj)
Kui eelnenud
rooma rauaajal olid Ranniku-Eesti suhtes kultuurikeskusteks peamiselt balti
hõimude asualad, siis alates 6. sajandist tekkisid Eesti randadel elavatel
ülikutel taas suhted skandinaavlastega (Ojamaa, Ida-Rootsi, Birka). Põhjuseks võis
olla üldine skandinaavlaste mõju suurenemine Läänemere piirkonnas - järgnevatel sajanditel tõusis
tähtsaimaks majandus- ja kultuurikeskuseks Põhjalas just Sveamaa (Ida-Rootsis). Svealaste lähimateks naabriteks, kord liitlasteks, kord
võistlejateks, olid Lõuna-Rootsis ja Ojamaal (Gotland) elavad
götalased. Umbes aastasse 500 on
paigutatud Gutasagas (13. saj) kirjeldatud sündmused, mille järgi ei suutnud
Ojamaa oma elanikke ära toita ning kolmandik saare rahvast rändas välja. Need
götalased läksid Eestisse (Aistland)
Hiiumaa (Dagaiþi) saarele, mille
rahvarohke asustus Kõpu poolsaarel oli meie ajaarvamise algul välja surnud, ja ehitasid sinna linnuse. Aga ka Hiiumaal ei suutnud nad endid ära toita ning
rändasid seetõttu edasi piki Väinat (Daugava) Vene aladele ning sealt edasi
Kreekasse.
Rooma kultuuri mõju Läänemeremaadele
suurenes rahvasterännuajal varasemaga võrreldes veelgi - seoses impeeriumi
lagunemise käigus sealt Põhjalasse toodud teabe ja rikkustega. Rahvasterännuaeg
on seepärast ka kõige kullarikkam ajastu kogu Põhja-Euroopas. Toonastel eesti
sugu hõimudel oli endiste Rooma aladega isegi otsesuhteid. Peale Lääne-Rooma
impeeriumi langemist valitses pikka aega (493-526) peaaegu kogu Lõuna-Euroopat
(Hispaaniast Serbiani ning Lõuna-Saksamaast Sitsiiliani) idagootide kuningas
Theoderich Suur. Aastast 524 on säilinud tema õukonnaametniku Cassiodoruse kiri
Ravennast aestide saatkonnale: „Teie saadikute suust võtsime teatavaks teie
innuka soovi meiega ühendust luua, selleks et teie, kes te ookeani rannikul
elate, saaksite meie armulikust heatahtlikkusest osa. Teie soov, et ka meie
poolt jõuaks sõna teieni, kelle juurde saatkonda läkitada ei ole võimalik,
osutus meile meelepäraseks ja armsaks. Esmakordselt võtsite jalgade alla tee,
mis on teid juhtinud läbi paljude rahvaste, ja seesugust asja ei võeta
uisapäisa ette. Mistõttu tervitame teid südamest ning teeme teatavaks, et
saadikute kaudu läkitatud merevaik on meie poolt heal meelel vastu võetud.”
Pildil: Relvi keskmisest rauaajast. Soomest
leitud mõõga rekonstruktsioon, Eestist leitud kirved, odaotsad ja kilbikupal,
Rootsist leitud kiiver (Vendel).
Pimeduse aastad, vana maailma lõpp ja uue algus (6.-7. saj)
535. aastal tabas maailma võimas looduslik
katastroof, tõenäoliselt supervulkaani purse. Pimedus varjutas päikese rohkem
kui aastaks (u 18 kuuks), õhutemperatuur jahenes, möllasid põuad, üleujutused
ja tormid, vili põldudel ei valminud. Tagajärgedeks olid nälg, katk,
rahvasterännud, sõjad ja suured muutused kõikjal maailmas. Lagunesid riigid, katkesid
kaubandussidemed, tühjenesid ning jäid varemetesse suured linnad. Ka Eesti
aladel toimus 6. sajandi keskpaigas järsk inimmõju vähenemine loodusele ning
muistised kaovad umbes pooleks sajandiks peaaegu täielikult arheoloogia
vaateväljast. Vaid peitleide on sellest ajast rohkem kui ühestki teisest
ajastust. See näitab, et maad ja rahvast tabas suur õnnetus, mille tagajärjel hulk
inimesi suri. 7. sajandil algas aeglane rahvastiku taastumine, mis jõudis endisele
tasemele alles umbes 10. sajandiks.
Rahvasterännuajal aset leidnud muutused meie
esivanemate ühiskonnakorralduses ja usundis olid niivõrd märkimisväärsed, et
võib rääkida lausa maailmapildi vahetumisest sellel ajal. Lõppes suurte ja
uhkete kivikalmete rajamine, varasemalt kesksel kohal olnud kollektiivsuse
asemel hakati nii ühiskonnas kui ka usundis taas rõhutama üksikisikut,
kalmetesse panustati üha rohkem relvi. Kindlasti mõjutasid asjade sellist kulgu
rohked sõjad ning germaanipärase agressiivse sõjameheideoloogia levik kõikjal
Põhja-Euroopas. Võib oletada, et pimeduseaastatele järgnenud rasketel ning
segastel aegadel olid sõjameheideoloogia ning selle jõuline maailmakäsitlus uue
ülikkonna jaoks tõhusaks vahendiks vahepeal hävinud võimustruktuuride asemele
uute loomisel. Just 7. sajandil algas Eestis linnusasula tüüpi võimukeskuste väljakujunemine,
mis osutab sõjalise jõu ning võimu väga tugevale koondumisele sellel ajajärgul.
Eelviikingiaeg Eestis – linnusasulad ja sepakunsti areng (7.-8. saj)
Eelviikingiaega
(550-800) ja sellele järgnenud viikingiaega iseloomustavad Eestis rahvastiku
kasv, üldine areng ja mitmed uuendused – näiteks võeti hoonetes kasutusele
kerisahjud ning laevadel purjed. Varasemast laiemalt levisid hõbeehted. 7. sajandil hakkasid Põhja-Eestisse, Kesk-Eesti idaossa
ning Kagu-Eestisse tekkima esimesed uut tüüpi võimukeskused – linnusasulad. Linnused
olid elupaikadeks ülikutele, nende vahetus naabruses asuvates külades tegeleti aga
maaharimise, käsitöö ja kaubandusega. Linnusasulatest said aja jooksul
kaubanduskeskused ja nende ümber kujunesid muinaskihelkonnad.
Alates
eelviikingiajast oli kõige arenenumaks käsitööharuks Eestis raua sulatamine ja
raudesemete valmistamine. Enamus rauda toodeti soomaagist (limoniit) kohapeal,
peamiselt Saaremaal ja Põhja- ning Ida-Eestis. Sellest valmistati
tööriistu ning relvi – nugasid, kirveid, odaotsi, mõõgapidemeid. 7.–8. sajandil
valdasid Eesti sepad juba ka selliseid keerukaid kunstvõtteid nagu damaskimine
(keeduteras) ja raudesemete hõbetamine. Keltidelt
pärinev keedudamastseeringu kunst elas oma õitsengu üle 8.-9. sajandi
Reinimaadel, enamus keskmise rauaaja mõõkade teramikest on valmistatud just
seal. Skandinaavia kaupmeeste vahendusel levisid need üle kogu Põhja-Euroopa, suur
osa ilusatest ja keeruka kujundusega mõõgapidemetest valmistati samuti
Skandinaavias.
Pildil: Salme leidudele väga sarnase mõõgapideme
joonis Rootsist. Leide Salme muinaslaevaldelt: mõõgapideme detailid, sõdalase
pealuu ja luust täring. Suurema Salme laeva rekonstruktsioonijoonis.
Esimesed viikingiretked, kuningas Ingvar ja Salme muinaslaev (7.-8. saj)
Eelviikingiajal, mida ka Vendeli ajaks nimetatakse (Vendeli leiukoha järgi Rootsis), hakkasid Skandinaavia meresõitjad võtma ette esimesi mereretki Idateele (veeteed Läänemerest idas). 7. sajandi keskel tekkis üks esimesi skandinaavlaste asundusi Grobinasse (Läti läänerannikul), sajand hiljem asutasid viikingid kaubanduskeskuse juba Vana-Laadogasse, seni läänemeresoomlastega asustatud alale. Retkiti ka lääne poole - 8. sajandi lõpuaastatel toimusid esimesed Norra viikingite rüüsteretked Inglismaale, mida loetakse viikingiaja ametlikuks alguseks Euroopas.
Islandlane Snorri Sturluson (13. saj) on Ynglingite saagasse
kirja pannud, kuidas eestlased (eistr, aestr) käinud Sveamaad mitmel korral
rüüstamas. Ühel suvel (u aastal 600) kutsus Uppsala kuningas Ingvar (Yngvarr) kokku
sõjaväe, tuli maale nimega Adalsüsla (Aðalsýsla) ja rüüstas kohas nimega Kivi
(Stein). „Seal tulid
eestlased välja suure väega ja nad pidasid lahingu. Seal oli nii vapper vägi,
et rootslased ei saanud vastu. Seal langes kuningas Yngvarr, kuid tema vägi
põgenes. Ta sai maetud sinna mereranna lähedale.“ Hiljem oli Ingvari poeg
Önundr omakorda Eestisse retke korraldanud ja oma isa eest kätte tasunud.
Adalsüslat on tavaliselt tõlgendatud Läänemaana, kuid vahel ka Saaremaana. Kivi
lahingu täpne asupaik on siiani teadmata.
Seevastu aga on leitud Saaremaalt Salme külast uhked skandinaaviapärased laevamatused lahingus hukkunud muistsete üliksõdalastega. Leid on ajandatud 8. sajandi esimesse poolde ning arheoloogid on tõestanud, et hukkunud olid pärit Rootsist, tõenäoliselt Mälari kandist. Tegemist pidi olema tähtsate ülikute ja nende kaaskonnaga, sest igale mehele oli kaasa pandud mõõk. Salme leid on ainulaadne kogu Euroopas, sest suurema laeva puhul on tegemist Läänemere vanima teadaoleva purjelaevaga, samuti pole kusagilt mujalt leitud nii palju sellest ajastust pärinevaid langenud sõdalasi üheskoos.
Kahe laeva peale leiti kokku u 41 sõdalase luustikud, paljudel oli lahingvigastuste jälgi. Lisaks inimluustikele ja mõõkadele leiti laevadest ka koeraluid, kilbikuplaid, nuge, odaotsi, nooleotsi, ihumiskive, mängunuppe, täringuid, sarvkamme ja helmeid. Enamus leitud mõõkadest olid üheteralised ning nad kõik olid tulesoleku jälgedega. Erilist tähelepanu väärivad neli skandinaaviapärase ornamendiga kullatud pronksist mõõgapidet. Mehel, kelle juurest leiti kõige uhkem mõõk, oli suus viikingite lauamängu (hnefatafl) kuninganupp. Selle kahtlemata tähtsa mehe kaelalülid olid omavahel kokku kasvanud ja tema pea liikumine seetõttu tõenäoliselt piiratud.
Salme veresauna täpsemaid asjaolusid jäävad varjama ajahämaruse läbitungimatud varjud ning selles osas võib teha vaid erinevaid oletusi. Tegemist võis olla Rootsist siia röövretkele tulnud viikingitega, aga ka hoopis mõne kohaliku Saare vanema kaaskonnas olevate ülemere palgasõduritega. Võõrad võisid võidelda nii eestlaste vastu kui ka omavahel. Sõrve poolsaar oli muinasajal veel saar, mida eraldas Saaremaast kitsas Salme väin (laiusega umbes 50 m). Läbi Salme väina läks tõenäoliselt kõige otsem ja ohutum veetee Hiiumaalt Kuramaale, mis oli omakorda osa pikemast veeteest skandinaavlaste ja balti hõimude asualade vahel. Salme väinas võis asuda tähtis sadamakoht sellel veeteel, mis võis olla võõraste jaoks sobiv koht peatumiseks, aga ka hea varitsuspaik kohalike jaoks.
Kahe laeva peale leiti kokku u 41 sõdalase luustikud, paljudel oli lahingvigastuste jälgi. Lisaks inimluustikele ja mõõkadele leiti laevadest ka koeraluid, kilbikuplaid, nuge, odaotsi, nooleotsi, ihumiskive, mängunuppe, täringuid, sarvkamme ja helmeid. Enamus leitud mõõkadest olid üheteralised ning nad kõik olid tulesoleku jälgedega. Erilist tähelepanu väärivad neli skandinaaviapärase ornamendiga kullatud pronksist mõõgapidet. Mehel, kelle juurest leiti kõige uhkem mõõk, oli suus viikingite lauamängu (hnefatafl) kuninganupp. Selle kahtlemata tähtsa mehe kaelalülid olid omavahel kokku kasvanud ja tema pea liikumine seetõttu tõenäoliselt piiratud.
Salme veresauna täpsemaid asjaolusid jäävad varjama ajahämaruse läbitungimatud varjud ning selles osas võib teha vaid erinevaid oletusi. Tegemist võis olla Rootsist siia röövretkele tulnud viikingitega, aga ka hoopis mõne kohaliku Saare vanema kaaskonnas olevate ülemere palgasõduritega. Võõrad võisid võidelda nii eestlaste vastu kui ka omavahel. Sõrve poolsaar oli muinasajal veel saar, mida eraldas Saaremaast kitsas Salme väin (laiusega umbes 50 m). Läbi Salme väina läks tõenäoliselt kõige otsem ja ohutum veetee Hiiumaalt Kuramaale, mis oli omakorda osa pikemast veeteest skandinaavlaste ja balti hõimude asualade vahel. Salme väinas võis asuda tähtis sadamakoht sellel veeteel, mis võis olla võõraste jaoks sobiv koht peatumiseks, aga ka hea varitsuspaik kohalike jaoks.
Eestlased, Starkadr ja Bravalla lahing (8. saj)
Kuigi meieni pole jõudnud päris kindlalt eesti päritolu kuningate või kangelaste nimesid sellest Põhjala rahvastele muidu nii kuulsusrikkast ajastust, on siiski võimalik, et vähemalt üks keskmise rauaaja tuntud sõdalastest pärines Eestist või siit lähikonnast. Saxo Grammaticuse (12. saj) kroonika “Gesta Danorum” kohaselt olnud üks Põhjala kuulsaim berserker (vanaskandinaavia berserkr – karusõdalane) Starkadr (Starkaðr/Starkatherus) pärit alalt, millega Rootsi piirneb idas ja kus “nüüdsel ajal laialdaselt elavad eestlased (Estonum)”. Starkadr oli ehtne Põhjala Odüsseus, kes seikles niihästi Jäämerel kui Volga-Bulgari veeteedel. Saxo kirjeldab teda kui kaheksakäelist hiiglast, kellelt Thor kuus kätt maha raius ja ta selliselt inimesetaoliseks muutis. Tõsi küll, juba Saxole tundus see lugu uskumatu, nagu ta oma kroonikas ka mainis. Starkadr olevat võtnud osa ka legendaarsest Bravalla (Bråvalla) lahingust (8. saj keskel), mis toimus Rootsi kuninga Sigurd Ringi ja Taani kuninga Harald Hilditönni vahel. Rootsi kuninga väed võitsid lahingu. Starkadr võitles rootslaste poolel, selles suures lahingus osales ka teisi mehi Eestist, samuti liivlaseid, kurelasi ja soomlasi.
Pildil: Relvamoode Lääne-Euroopast.
Läänegootde sõdalane 5. sajandist ja frankide sõdalane 6. sajandist (joonistused:
Angus McBride). 5. sajandi kiivritüüpe: germaani kiiver ja Hilis-Rooma
harikiiver. Skandinaavia sõdalane eelviikingiajast (6.-8. saj).
Kasutatud materjal:
Jonuks, T. 2009. Eesti muinasusund. Tartu
Ülikool.
Jonuks, T. (tõlkinud ja kommenteerinud)
2003. Ynglingite saaga. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum
Keys, D. 2002. Katastroof. Sinisukk
Lõugas, V. Selirand, J. 1989. Arheoloogiga
Eestimaa teedel. Tallinn. Valgus.
Meri, L. 2008. Hõbevalge. Lennart Meri
Euroopa Sihtasutus. Tallinn – Tartu.
Peets, J. 2010. Archeological
investigations of pre-viking age burial boat in Salme village at Saaremaa.
Archeological fieldwork in Estonia 2010.
Strandberg, M. 2013. Kildudest kokku pandud
teadmised. Sirp. 2013 (11).
Tvauri, A. 2010. Keskmine rauaaeg ja
viikingiaeg Eestis. Tartu.
Tvauri, A. 2012. Rahvasterännuaeg,
eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu.
Tvauri,
A. 2014. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu Ülikooli Kirjastus.Tartu.
Salme muinaslaeva kommenteerivad Skandinaavia tippeksperdid. Ekspress.
Salme muinaslaev ja sarnane Norra eelviikingilaev. Ekspress.
Salme muinaslaev ja sarnane Norra eelviikingilaev. Ekspress.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar