Eestlased, viikingid ja Idatee (9.-11. saj)
9. sajandiga
algab Eesti arheoloogias noorem rauaaeg, mis jaguneb omakorda viikingiajaks
(800-1050) ja hilisrauaajaks
(1050-1250). 8. sajandi lõpuaastatel toimusid esimesed Norra viikingite
rüüsteretked Inglismaale, mida loetakse viikingiaja ametlikuks alguseks
Euroopas. Läänemerest ida poole jäävaid veeteid nimetasid skandinaavlased
Idateeks (Austriki, Austrvegr). Viikingiajal jõudis mööda Idateed Põhjalasse suurel
hulgal Araabia hõbemünte, ainuüksi 10. sajandi Eestist on teada üle kolmekümne
mündiaarde. Eesti ülikute rajatud linnusasulate ning suuremate kaubasadamate
ümber kujunensid aja jooksul muinaskihelkonnad, mis lõpuks liitusid
maakondadeks. Eesti kõige olulisemaks käsitööharuks kujunes viikingiajal raua
sulatamine ja raudesemete valmistamine. Siinsete seppade taotud damastseeritud
terasest ja hõbekaunistustega odaotsad levisid pea kõikidesse paikadesse
Läänemere ääres. Eestlastel oli ka oluline osa Vana-Vene riigi rajamisel - kogu
9. ja 10. sajandi vältel olid tšuudid (eestlased) Loode-Vene leetopissides
üheks enimmainitud rahvaks.
Pildil: Ehteid ja naisterõivaid 10-11. sajandist (rekonstruktsioon: Ivika Karlson, joonistus: Oleg Fedorov). Muinasaegse elamu rekonstruktsioon Rõuges.
Eestlaste eluolu viikingiajal (9.-11. saj)
Nii nagu
varemgi, jagunes Eesti ka viikingiajal (800-1050) kaheks erinevaks kultuuripiirkonnaks
– Ranniku-Eestiks ja Sise-Eestiks. Nende vahele jäid suured metsade ja rabadega
kaetud alad, kus püsiasustus puudus või oli väga hõre. Ranniku-Eestis oli
viikingiajaks juba eristunud neli piirkonda, mis vastasid üldjoontes traditsiooilistele
muinasmaakondadele – Saaremaale, Läänemaale, Harjumaale ja Virumaale. Neis
paigus elavatel ülikutel olid tihedad sidemed skandinaavlastega Sveamaalt
(Ida-Rootsis) ja Ojamaalt (Gotland). Sise-Eesti moodustas samal ajal teise
enamvähem ühtse piirkonna, mis hõlmas Viljandimaa, Tartumaa ja Võrumaa. See
piirkond kuulus ühte kultuuriruumi Peipsitaguste läänemeresoome aladega, mis
ulatusid välja kuni Volga ülemjooksuni ning sealsetel elanikel oli tihedamalt
kokkupuutumist balti hõimudega (latgalid) ning hiljem ka idaslaavlastega. Alates
10. sajandist avaldasid Kagu-Eestile väga tugevat mõju Vana-Vene keskused
Pihkva ja Novgorod.
Viikingiajal jätkus Eestis üldine areng ja rahvastiku kasv
- 10. sajandi alguses võis Eesti alal elada umbes 95 000 inimest. Lisaks
seni põhiliselt esinenud üksiktaludele, tekkisid viikingiajal linnuste juurde
ka esimesed külad. Põhilisteks elatusallikateks olid jätkuvalt põlluharimine
ja loomakasvatus. Küttimine ja kalastamine toiduhankimisviisina olid
rannikuvöötmes juba üsna tähtsusetuks muutunud, endiselt levinud aga Sise-Eestis,
kus tingimused ei olnud põlluharimiseks nii soodsad. Peamised koduloomad olid
viikingiajal veis, lammas, siga ja hobune. Kasvatati otra ja naerist, aga ka
nisu, kaera, hernest, põlduba, läätse, lina ja kanepit. Kui varem hariti põlde
konksadraga, millega tuli künda risti kahes suunas, siis viikingiajal hakkas
levima ka harkader, mis oli tõhusam, sest lisaks mulla kobestamisele pööras see
pinnase ümber. Senise ristkünni asemel saadi nüüd maad harida ühesuunalise
kündmisega. Kuna harkadra puhul sobis veoloomaks hästi hobune, levis ka hobuse
kasutamine tööloomana, mida võimaldasid 10. sajandi paiku kasutusele tulnud
rangid. Kõige tihedama asustusega piirkondadeks kujunesid viikingiajal
Virumaa ning Saaremaa. Virumaal tekkisid esimesed külad arvatavasti juba
viikingiaja alguses, Saaremaal oli 10. sajandiks jõutud kasutusele võtta kogu
tollaste vahenditega haritav maa.
Pildil: Läänemere
muinaslaevade rekonstruktsioonid, viikingretkija.
Muinaslaevad ja viikingiretked (7.-11. saj)
Läänemere
muinaslaev oli õieti suur sõudepaat – kerge ja sihvakas veesõiduk, mõeldud
peamiselt jõgedel liiklemiseks. Selle eelkäijateks olid puutüvest õõnestatud
haabjad ning puitraamile õmmeldud nahast paadid, mida läänemeresoomlased
kasutasid juba pronksiajal või varemgi. Madala süvise tõttu võis selline alus sõita
otse kaldasse, vajamata randumiseks sügavaid sadamaid. Purje sai muinaslaev
praegustel andmetel 6.-7. sajandi paiku.
Jõgi oli
muistsel ajal ainus mugav ning kiire liiklustee. Jõgede vahele jäävaid lahkmeid
tuli ületada vaevaliselt mööda maad - laevu lohistati siis järel või nihutati
edasi ümarate palkide ning pikkade kalipuude abil. Aegade jooksul selgusid
kõige soodsamad kohad laevade ülevedamiseks, mida hakati nimetama lohistiteks.
Hiljem on nendesse paikadesse kujunenud mitmed linnad. Merd sõideti muinasajal
„ninalt ninale“ - piki randa, kallast
silmist kaotamata. Ööd veedeti tühjadel saartel või lagedatel neemikutel. Rannad
olid ohtlikud, sest juba iidsetest aegadest peale kuulus kõik, mis nägemisulatusest
mööda triivis või randa uhuti, üldkehtiva rannaõiguse järgi leidjale - laevad
ja merehädalised kaasa arvatud. Veelgi ohtlikum oli aga ulgumeri ja neil
harvadel juhtudel, kui tuli kaldast eemalduda, liiguti rangelt läänest itta või
vastupidi. Kompassi muinasajal ei tuntud. Saarlased olevat tarvitanud kompassi
asemel rästikut, kes võeti pudelis või laekas merele kaasa - uss hoidvat pea
alati põhja poole. Kaardi aset täitsid paljude põlvkondade jooksul mällu
salvestatud pildiread teetähistest, mida lauldi ja korrati pikkadel
talveõhtutel. Pidepunktideks olid kõikvõimalikud silmatorkavamad märgid –
saared, neemed, pankrannikud, karid, linnulaadad, suuremad puud ja metsatukad. Laevad
tegid enamasti üheainsa mereretke aastas - oktoobrist aprillini meresõitu ei
üritatudki.
Laev oli tavaliselt
kogukonna, pere või vannutatud sõjasalga ühisvara - retkedest osa võtvad mehed
tegutsesid osanikena. Muistse Põhjala meresõitjaid nimetati viikingiteks (vanaskandinaavia
víkingr - mereretkija). Viiking ei olnud rahvus, vaid amet – iga mees võis
soovi või vajaduse korral viikingiks käia ning võõrastel randadel röövida ning
kaubelda. Skandinaavia viikingitel olid oma aja kohta väga head ja kiired
laevad, millel nad võtsid ette pikki retki nii läände kui itta. 8. sajandi
lõpuaastatel toimusid esimesed Norra viikingite rüüsteretked Inglismaale, mida
loetaksegi viikingiaja ametlikuks alguseks. Lääne-Euroopas nimetati viikingeid
ka normannideks (vanaskandinaavia norðmaðr - põhjalane), idapoolsetel maadel aga
varangideks ehk varjaagideks. Varjaag (vanaskandinaavia væringjar - sõdalane,
vandeseltsiline) tähendas laevkonna või sõjasalga liiget, keda sidus
meeskonnaga hinge ja vere vanne (muinasskandinaavia – væring). Eesti keeles on
nimetusel „varang” ilmne sarnasus sõnaga „vara“ (varaline, varalkäija,
vararetkija, varas). Skandinaavlaste viikingiretked kestsid kuni 11. sajandini,
mil Taanis, Norras ja Rootsis võeti vastu ristiusk. Selleks ajaks olid
viikingikultuuri omakorda üle võtnud Läänemere idakalda rahvad (saarlased,
kurelased, eestlased), kes jätkasid viikingiks käimist kuni 13. sajandi
alguseni.
Pildil: Linnakse
hõbeaare (11. saj) ja Idatee.
Eesti ja Idatee (7.-11. saj)
Läänemerest ida poole
jäävaid veeteid nimetasid Skandinaavia meresõitjad Idateeks (Austrvegr) ning
esimesed retked siia võeti ette juba eelviikingiajal. Umbes aastal 600 jättis
oma elu Läänemaale (Aðalsýsla) rüüstama tulnud Uppsala kuningas Ingvar
(Yngvarr), 8. sajandisse on aga paigutatud Saaremaalt Salme külast leitud uhked
skandinaaviapärased laevamatused. Varaseimad skandinaavlaste asundused läänemeresoomlastega
asustatud aladel tekkisid Grobinasse (7. saj) ning Vana-Laadogasse (8.
saj). 9. sajandi alguses jõudsid Skandinaavia varjaagid piki Ida-Euroopa
jõgesid (Volga ja Dnepr) Volga-Bulgari riiki, Araabia kalifaati ning
Konstantinoopolisse. Hakkas välja kujunema Läänemerest kuni Musta mereni
küündiv kaubandusvõrgustik, mille osana tekkisid veel mitmed varalinnalised
keskused – Hedeby, Birka, Novgorod ja Pihkva. Varjaagidest ülikud etendasid
olulist osa ka Vana-Vene riigi kujunemisel.
Skandinaavia
ning Lõunamaade vahele tekkinud suurde kaubandusvõrgustikku olid kaasatud ka eestlased.
Üks Idatee tähtsamaid harusid algas Sveamaalt (Ida-Rootsis) või Ojamaalt
(Gotland) ning jooksis Ahvenamaa (Arnholm) kohalt üle Põhjalahe Soome (Ulvila,
Porkkala), edasi üle Eesti mere Naissaarele ja lõpuks Revalasse. Sealt edasi juba
piki Viru randa ning mööda Neeva jõge Novgorodi. Kariderohke Soome lõunarannik
ei olnud laevatatav. Teine Eestit läbiv veetee sisenes Pärnu lahte ning kulges mööda
jõgesid (Pärnu jõgi, Emajõgi) ülesvoolu Viljandisse, Tartusse ning sealt edasi
Pihkvasse ja Novgorodi.
Vabaks liikumiseks
jõeteedel tuli kohalike elanikega läbi saada ning suure tõenäosusega loovutada
osa kaubast vaba läbipääsu tagamiseks. Veeteedega külgnevatel randadel kehtis ka
rannaõigus, mille järgi kõik, mis nägemisulatusest
mööda triivis või randa uhuti, kuulus leidjale. Kohalikul rannarahval oli aga
õigus endale sobivates paikades, teatud aegadel ning tingimustel, kehtestada
sadamarahu, millele rannaõigus ei laienenud. Neid paiku võisid kaubavõõrad hirmu
tundmata külastada - sadamas ja turul oli nende isik puutumatu. Sellistest suurematest
kaubasadamatest kujunesid aja jooksul sageli linnad või maakonnakeskused.
Kaubaretked ja hõbeaarded (7.-11. saj)
Kauplemisega
tegelesid muinasajal peamiselt ülikud. Esialgu kaubeldi kaup kauba vastu.
Eestlaste vanimaks ja üheks väga oluliseks viimakaubaks olid karusnahad, eriti
kopranahad. Karusnahad olid Põhjala kuld, mida kasutati sageli ka kaupade
väärtuse üle arvestuse pidamiseks ning maksude suuruse määramiseks. Näiteks
kogusid varjaagid 9. sajandil enda poolt alistatud hõimudelt andamina ühe
hõbemündi ja ühe oravanaha suitsu (majapidamise) pealt. Aja jooksul kujunes
eestlaste teiseks peamiseks viimakaubaks ja tuluallikaks teravili. Eesti oli
muinasajal kõige põhjapoolsemaks teraviljatootjaks. Kuna Eesti kliimas ei
kuivanud vili põllul lõplikult ära, kuivatati seda tares parte peal. Suitsutoas
kuivanud vili säilis tänu suitsu puhastavale toimele paremini ja muutus peagi
väga hinnatud kaubaks kogu maailmas. Eesti vilja turustati Novgorodis,
Lõuna-Soomes ja Ojamaal. Tähtsaks kaubaks Idateel olid ka orjad, kelle järele
valitses Hommikumaades suur nõudmine. Orjade vedu läbi ristiusustatud
Lääne-Euroopa oli keeruline, mistõttu tehti seda läbi „paganausulise”
metsavööndi.
Kauplemisega
jõukaks saanud eesti ülikud hakkasid kasutama järjest uhkemaid relvi ja kandma üha
rohkem hõbeehteid. Hõbedakange ja hõbekäevõrusid kasutati ka maksevahenditena. Alates
9. sajandi teisest poolest hakkasid Idateel kauplejad hõbedat üha rohkem kasutama
ning Läänemere äärde hakkasid voolama Araabia hõbemündid. Varaseimad
teadaolevad hõbemündid Eestis on leitud Rõuge linnusasulast ning pärinevad 9.
sajandi algusest. Rõuge linnuselt on leitud ka suures koguses kopraluid – Kagu-
ja Ida-Eesti ülikkonna jaoks võiski olla peamiseks sissetulekuallikaks
kopranahkadega kauplemine. Rõuge linnusasulat ühendas Pihkva järvega veetee, kust
see jätkus, minnes edasi Novgorodi ning Lõunamaadesse. Kokku on Eestist teada
üle kolmekümne 10. sajandist pärineva mündiaarde. Rikkaim viikingiaegsete
hõbeaarete poolest on Virumaa, kus asusid tähtsad sadamad Toolse ja Mahu, teisel kohal on Saaremaa. Kui
9.-10. sajandist pärinevad aarded koosnevad peamiselt Araabia kalifaadi alal
löödud hõbedirhemitest, siis alates 11. sajandist hakkasid meil levima
Lääne-Euroopa päritolu mündid. Läänemere mündikeskuseks tõusis sellel ajal Ojamaa.
Pildil: Põhjala sõdalased 10. sajandist (joonistused: Oleg Fedorov). Eestist leitud viikingiaegseid relvi.
Raud, sõjamehed ja matmiskombed viikingiajal (7.-11. saj)
Viikingiajaks
oli saanud raua sulatamisest ja raudesemete valmistamisest kõige olulisem käsitööharu
Eestis. Rauda toodeti kohalikust soomaagist (limoniit) peamiselt Saaremaal ja
Põhja- ning Ida-Eestis, suurimaks rauasulatuskeskuseks oli hakanud tõusma Tuiu
piirkond Põhja-Saaremaal. Viikingiajal võeti Eestis kasutusele rauast
adraterad, naelad, lukud ja võtmed, jõukamates majapidamistes hakati kasutama ka
metallnõusid. Saaremaa ja Lääne-Eesti seppade valmistatud ainulaadsed damastseeritud
terasest ja hõbekaunistustega odaotsad levisid pea kõikidesse paikadesse
Läänemere ääres. Vaid kõige paremad ning hinnalisemad mõõgateramikud osteti endiselt
sisse välismaalt.
Tavalise Eesti
sõjamehe relvakomplekti kuulusid viikingiajal võitlusnuga, kirves, üks või mitu
erinevas suuruses oda ning ümar raudkuplaga kilp, mida hoiti kilbi keskel
asuvast käepidemest. Jõukamal sõjamehel võis olla ka mõõk. Viikingiaja varasema
poole võitlusnoa- ja kirvetüübid levisid Eestisse peamiselt balti hõimude
alalt, kuid aja jooksul muutus valitsevaks skandinaaviapärane relvastus. Viikingiaegsed
relvad olid massiivsemad kui varasemad, sest raud oli muutunud odavamaks. Relvi
hakati valmistama masstoodanguna ja need läksid aja jooksul üha lihtsamateks ning
odavamateks.
Enamik Eestist
leitud eelviikingi- ja viikingiaegsetest mõõkadest on tulnud päevavalgele
Põhja- ja Lääne-Eestist. Parimad mõõgateramikud jõudsid siia peamiselt
Skandinaavia vahendusel Reinimaalt ning hiljem ka Bulgari kaudu Araabiamaadest.
Suur osa mõõgateramikest varustati pidemega just Skandinaavias. Luksuslikumaid
mõõgapidemeid, odaotste putki ja kirveterasid kaunistati alates 10. sajandist
hõbetaušeeringuga. Viikingiaegsetest kalmetest on leitud ka rõngassärkide
katkendeid (Virumaa, Sakala, Läänemaa) ning ratsavarustust (Põhja- ja
Lääne-Eesti, alates 10. saj teisest poolest). Ratsutamine oli sõjapidamisega
tegelevate ülikute jaoks tähtis seisuslik ja sümboolne tegevus, lahingusse sellel
ajal hobustel aga tõenäoliselt siiski ei mindud.
Viikingiajal jätkus
germaanipärase agressiivse sõjameheideoloogia levimine Eesti ühiskonnas ning
usundis. Lisaks kalmetest leitud relvadele ja peidetud aaretele viitavad sellele
ka arvukad relvakujulised või kiskjate kihvadest ning küünistest tehtud ripatsid.
Viikingiaegsed kalmed on Eesti esiajaloo kõige panusterikkamad. Põletusmatuste
puhul levisid laiemalt tahtlikult lõhutud hauapanused, mis tõenäoliselt pidid
seeläbi järgnema oma peremehele teispoolsusesse. Sagenesid ka üksikmatused –
suuremat individualiseerumist võrreldes varasema kollektiivsusega võib pidada
üldiseks suunaks kogu ühiskonnas. Samuti sagenes matuste viimine varasematesse
kalmetesse, ennekõike rooma rauaaegsetesse tarandkalmetesse. Viikingiajal
rajatud kivikalmetel varasematele perioodidele iseloomulik selgepiiriline
maapealne kuju puudus. Alates 10. sajandist hakkasid levima ka maa-alused
põletus- ja laibamatused, Kagu-Eestis jätkus endiselt matmine liivakääbastesse.
Linnusasulad, kihelkonnad ja ülikud (9.-11. saj)
Viikingiajal
kujunesid Põhja-Eestis, Kesk-Eesti idaosas ning Kagu-Eestis välja uut tüüpi
võimukeskused – linnusasulad. Linnuseid oli muinasajal nelja põhitüüpi.
Mägilinnused asusid mäekünka otsas, neemiklinnused olid aga rajatud künkale,
mille üks külg oli lauge ja mida oli vaja vaid sealtpoolt kindlustada.
Pikkadele voortele rajatud linnuseid, millel olid kindlustusvallid voore
mõlemas otsas, nimetab rahvas Kalevipoja sängideks, kuna selline linnusease
meenutab hiiglasuurt kõrgete otstega voodit. Päris viikingiaja lõpus hakati
Läänemaal ja saartel, kus maa oli tasane, ehitatama ka ringikujulisi paekivist
valle – neid nimetatakse ringvall-linnusteks. Muinaslinnused olid elupaikadeks
ülikutele, linnuste vahetus naabruses asuvates külades tegeleti aga
maaharimise, käsitöö ja kaubandusega. Kõige tihedam linnusasula tüüpi keskuste
hulk oli Lõuna-Tartumaal ja Emajõe põhjakaldal. Saare- ja Läänemaal, kus
linnusasulaid üldiselt polnud, võisid võimukeskusteks olla ka ülikute suurtalud
ehk mõisad. „Mõis” on muinasaegne sõna, mis tähendas suurt üksiktalu. Väga
olulist osa ülikute kihi väljakujunemisel etendasid veeteed, sadamad ja
mereretked - sadamakeskustes arenes seisuslik eristumine kõige kiiremini.
Linnusasulate ning
suuremate kaubasadamate ümber kujunesid aja jooksul muinaskihelkonnad. Kihelkond
tuleb sõnast kihlama, mis tähendas vandega tõotamist või kokkulepet. Kokkuleppe
osalised moodustasidki kihelkonna. Kihelkond jaotas kõlvikuid ja muud ühisvara
ning kaitses ja käendas oma liikmeid. Kui keegi omadest oli vangi langenud,
lunastati ta ühisel jõul vabaks, kui tapetud, maksti kätte. Kihelkonna
valitsejat nimetati kuningaks. Rikka või pealiku tähenduses ilmus kuninga
mõiste eesti keelde juba enne meie ajaarvamise algust.
Tõhusamaks
maakaitseks ja suuremate viljavarude kogumiseks liitusid mõned kihelkonnad aja
jooksul maakondadeks. Viikingiaegse Eesti muinasmaakondi on nimetatud 10.-11.
sajandist pärinevatel ruunikividel ja saagades, mis räägivad skandinaavlaste
sõjaretkedest Eestimaale, kuhu mitmed nende ülikutest ka oma elu on jätnud.
Saagades on mainitud Virumaad (Vírland), Hiiumaad (Dagaiþi) Saaremaad (Eysýsla),
Lääne-Eestit (Aðalsýsla) ja Loode-Eestit (Rafala, Rafaland – Revala, Rebala). Tuntud
oli juba ka Eestimaa mõiste - 11. sajandist pärinev Frugårdeni ruunikivi
Västergötlandis on püstitatud sõjamehe mälestuseks, kes langes Eesti maadel
(Estlatum).
10. saj teisel
poolel laiema ulatuse saanud võimuvõitlus Eesti ülikute vahel viis selleni, et
hakkasid välja kujunema feodaalsuhted. Kogukondlased sattusid feodaalsesse
sõltuvusse erineval viisil. Näiteks andsid jõukad suurülikud puuduse korral
vaesematele laenuks vilja või kariloomi, mille eest need pidid hiljem tasuma
töö või teenistusega. Ka vabad väikeülikud ja talupojad pidid nõudmise korral
tasuma tugevamatele andamit. Nii koondus kõrgeim võim aja jooksul endisest
vähemate suguvõsade kätte, kaotajaks jäänud ülikutest said nende vasallid.
Lepingute kehtivuse tagas tavaliselt pantvangide vahetamine. Pantvang oli
auväärne isik, tavaliselt ülikute soost, ning teda koheldi lugupidavalt.
Sellist pantvangi võiks võrrelda kaasaegse suursaadikuga, kuid pantvang
vastutas kokkulepete täitmise eest oma eluga.
Tšuudid, varjaagid, Kiiev ja Konstantinoopol (9.-11. saj)
Vana-Vene
kirjalikes allikates ehk leetopissides on sageli mainitud rahvast nimega
tšuudid. On oletatud, et kõige algsemateks tšuudideks olid Kagu-Eesti aladel
Pihkva ja Velikije Luki ümbruses elanud eesti sugu hõimud, kelle nimetus
laienes hiljem ka teistele läänemeresoome keeli kõnelevatele rahvastele
(eestlased, liivlased, kurelased, vadjalased, vepslased). Kohalikke keeli
mittetundvad slaavlased ei teinud nendel rahvastel eriti vahet. Kogu 9. ja 10.
sajandi vältel olid tšuudid varjaagide ja vepslaste kõrval Loode-Vene
leetopissides üheks enimmainitud rahvaks, kes osalesid Vana-Vene vürstide võimu
teostamisel ning käisid koos nendega sõjaretkedel. Tšuudidel oli tähtis osa ka Novgorodi
sünniloos.
Kiievi munk
Nestor kirjutab oma kroonikas „Ajalike aastate lugu” (1113), et 862.
aastal kutsusid omavahel tülitsevad ja sõdivad tšuudid, slaavlased, krivitšid
ning vessid (vepslased) omale vürstideks varjaagidest ülikud, et need aitaksid
maal korda luua. Tulidki siis selle kutse peale kolm venda russide hõimust
(tõenäoliselt Rootsi päritolu). Rjurik asus Novgorodi, Sineus - Beloozerosse ja
Truvor – Irboskasse. Pärast Rjuriku surma sai Novgorodi vürstiks Oleg
(skandinaaviapäraselt Helge või Helgi). 882. aastal vallutas Oleg Kiievi ning
kuulutas end seal suurvürstiks, allutades niiviisi Dnepri jõetee ühtsele
võimule. Seda loetaksegi Vana-Vene riigi alguseks. Kiievi vallutamisest võtsid
osa ka russide tšuudidest liitlased. Samuti olid tšuudid kaasas Olegi 907.
aasta sõjaretkel Ida-Rooma keisririigi pealinna Konstantinoopolisse. Selle
sõjaretke tulemusena anti varjaagidest kaupmeestele õigus takistamatult
Konstantinoopolisse sõita ning seal tolli maksmata kaubelda. Vürst Igori
(Ingvar) valitsusaega langeb veel üks retk Konstantinoopoli vastu, mis lõppes
944. aastal rahulepinguga „igavesteks aegadeks”.
Peale russide ja
nende liitlaste korduvaid rünnakuid Konstantinoopoli vastu, andis keiser Basil II 988. aastal Kiivi suurvürst
Vladimirile naiseks oma õe Anna. Koos sellega võttis Vladimir vastu ka ristiusu
ning kuulutas selle riigiusuks, mistõttu ajalugu tunneb teda ka Vladimir Pühana.
Keiser aga, kes oli kaotanud usalduse kohalike sõdurite vastu, palkas oma
ihukaitsjateks 6000 Kiievi varjaagi. Aastate jooksul tuli Põhjalast
Konstantinoopolisse palju palgasõdureid, teiste hulgas teenis keisri
ihukaitseväes hilisem Norra kuningas Harald Hardrade (11. saj). Säilinud
nimekirjades keisri ihukaitsjatest on ka mitmeid soomeugri ja balti
isikunimesid. Varjaagide lojaalsus oma isandale oli legendaarne. Kui imperaator
suri, oli varjaagidel ainulaadne privileeg võtta keisri varakambrist nii palju
varandust, kui nad ära kanda jaksasid, mis osutab nende vankumatule truudusele.
Konstantinoopoli keiserlikke ihukaitsjaid on umbes aastal 1100 kirjeldanud
Väike-Aasia päritoluga teaduslembene printsess Anna Komnena, mainides sõjakirvestega
relvastatud barbareid, kes olid „Thulest tulnud varangid”.
Kui enne 10. sajandi lõppu mingeid tülisid tšuudide ja Kiievi suurvürsti vahel ei mainita, siis olukord muutub peale ristiusu vastuvõtmist suurvürsti poolt. Vana-Vene rahva enamik, sealhulgas neil aladel elavad läänemeresoome hõimud, ristiti hulgakaupa ja väga vägivaldselt. Nestori kroonika kirjeldab näiteks, kuidas soomeugri preestrite surnukehad riputati tammede otsa ja lasti karudel nad tükkideks kiskuda. Sundusustamine halvendas oluliselt Vana-Vene riigi suhteid tšuudidega ja sealtpeale ühiseid sõjaretki enam ei korraldatud. Aastal 1030 tungis Kiievi suurvürst Jaroslav Tark hoopis Eestisse, ilmse kavatsusega siinsed alad oma riigiga vägivaldselt ühendada, kuid löödi 1061. aastal eestlate poolt uuesti tagasi. Järgnenud aastate jooksul Vana-Vene riik nõrgenes ja lagunes.
Kui enne 10. sajandi lõppu mingeid tülisid tšuudide ja Kiievi suurvürsti vahel ei mainita, siis olukord muutub peale ristiusu vastuvõtmist suurvürsti poolt. Vana-Vene rahva enamik, sealhulgas neil aladel elavad läänemeresoome hõimud, ristiti hulgakaupa ja väga vägivaldselt. Nestori kroonika kirjeldab näiteks, kuidas soomeugri preestrite surnukehad riputati tammede otsa ja lasti karudel nad tükkideks kiskuda. Sundusustamine halvendas oluliselt Vana-Vene riigi suhteid tšuudidega ja sealtpeale ühiseid sõjaretki enam ei korraldatud. Aastal 1030 tungis Kiievi suurvürst Jaroslav Tark hoopis Eestisse, ilmse kavatsusega siinsed alad oma riigiga vägivaldselt ühendada, kuid löödi 1061. aastal eestlate poolt uuesti tagasi. Järgnenud aastate jooksul Vana-Vene riik nõrgenes ja lagunes.
Pildil: Konstantinoopoli
keisri varjaagidest ihukaitsjad (11. saj).
Kasutatud
materjal:
Jonuks, T. 2009.
Eesti muinasusund. Tartu Ülikool.
Jonuks, T.
(tõlkinud ja kommenteerinud) 2003. Ynglingite saaga. Tartu: Eesti
Kirjandusmuuseum
Kriiska, A.;
Tvauri, A.; Selart, A.; Kibal, B.; Andresen, A.; Pajur, A. 2006. Eesti ajaloo
atlas. Tallinn. Avita
Lõugas, V.
Selirand, J. 1989. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tallinn. Valgus.
Meri, L. 2008.
Hõbevalge. Lennart Meri Euroopa Sihtasutus. Tallinn – Tartu.
Tvauri, A. 2010.
Keskmine rauaaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu.
Tvauri, A. 2012.
Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu.
Tvauri, A. 2014. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu Ülikooli Kirjastus.Tartu.
Tvauri, A. 2014. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu Ülikooli Kirjastus.Tartu.
Neil Savi
fotokollektsioon (autor: Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut).
Ivika Karlsoni
fotokollektsioon (autor: Viire Kobrusepp).
Jooksvad uudised ja värskeimad artiklid
Tere =)
VastaKustutaTere.
Kustutatere
KustutaTervist, mis aastal on artikkel ilmunud?
VastaKustuta