Viikingiaeg

 

Eestlased, viikingid ja Idatee (9.-11. saj)

9. sajandiga algab Eesti arheoloogias noorem rauaaeg, mis jaguneb omakorda viikingiajaks (800-1050)  ja hilisrauaajaks (1050-1250). 8. sajandi lõpuaastatel toimusid esimesed Norra viikingite rüüsteretked Inglismaale, mida loetakse viikingiaja ametlikuks alguseks Euroopas. Läänemerest ida poole jäävaid veeteid nimetasid skandinaavlased Idateeks (Austriki, Austrvegr). Viikingiajal jõudis mööda Idateed Põhjalasse suurel hulgal Araabia hõbemünte, ainuüksi 10. sajandi Eestist on teada üle kolmekümne mündiaarde. Eesti ülikute rajatud linnusasulate ning suuremate kaubasadamate ümber kujunensid aja jooksul muinaskihelkonnad, mis lõpuks liitusid maakondadeks. Eesti kõige olulisemaks käsitööharuks kujunes viikingiajal raua sulatamine ja raudesemete valmistamine. Siinsete seppade taotud damastseeritud terasest ja hõbekaunistustega odaotsad levisid pea kõikidesse paikadesse Läänemere ääres. Eestlastel oli ka oluline osa Vana-Vene riigi rajamisel - kogu 9. ja 10. sajandi vältel olid tšuudid (eestlased) Loode-Vene leetopissides üheks enimmainitud rahvaks.

Pildil: Ehteid ja naisterõivaid 10-11. sajandist (rekonstruktsioon: Ivika Karlson, joonistus: Oleg Fedorov). Muinasaegse elamu rekonstruktsioon Rõuges.

Eestlaste eluolu viikingiajal (9.-11. saj)

Nii nagu varemgi, jagunes Eesti ka viikingiajal (800-1050) kaheks erinevaks kultuuripiirkonnaks – Ranniku-Eestiks ja Sise-Eestiks. Nende vahele jäid suured metsade ja rabadega kaetud alad, kus püsiasustus puudus või oli väga hõre. Ranniku-Eestis oli viikingiajaks juba eristunud neli piirkonda, mis vastasid üldjoontes traditsiooilistele muinasmaakondadele – Saaremaale, Läänemaale, Harjumaale ja Virumaale. Neis paigus elavatel ülikutel olid tihedad sidemed skandinaavlastega Sveamaalt (Ida-Rootsis) ja Ojamaalt (Gotland). Sise-Eesti moodustas samal ajal teise enamvähem ühtse piirkonna, mis hõlmas Viljandimaa, Tartumaa ja Võrumaa. See piirkond kuulus ühte kultuuriruumi Peipsitaguste läänemeresoome aladega, mis ulatusid välja kuni Volga ülemjooksuni ning sealsetel elanikel oli tihedamalt kokkupuutumist balti hõimudega (latgalid) ning hiljem ka idaslaavlastega. Alates 10. sajandist avaldasid Kagu-Eestile väga tugevat mõju Vana-Vene keskused Pihkva ja Novgorod.

Viikingiajal  jätkus Eestis üldine areng ja rahvastiku kasv - 10. sajandi alguses võis Eesti alal elada umbes 95 000 inimest. Lisaks seni põhiliselt esinenud üksiktaludele, tekkisid viikingiajal linnuste juurde ka esimesed külad.  Põhilisteks elatusallikateks olid jätkuvalt põlluharimine ja loomakasvatus. Küttimine ja kalastamine toiduhankimisviisina olid rannikuvöötmes juba üsna tähtsusetuks muutunud, endiselt levinud aga Sise-Eestis, kus tingimused ei olnud põlluharimiseks nii soodsad. Peamised koduloomad olid viikingiajal veis, lammas, siga ja hobune. Kasvatati otra ja naerist, aga ka nisu, kaera, hernest, põlduba, läätse, lina ja kanepit. Kui varem hariti põlde konksadraga, millega tuli künda risti kahes suunas, siis viikingiajal hakkas levima ka harkader, mis oli tõhusam, sest lisaks mulla kobestamisele pööras see pinnase ümber. Senise ristkünni asemel saadi nüüd maad harida ühesuunalise kündmisega. Kuna harkadra puhul sobis veoloomaks hästi hobune, levis ka hobuse kasutamine tööloomana, mida võimaldasid 10. sajandi paiku kasutusele tulnud rangid. Kõige tihedama asustusega piirkondadeks kujunesid viikingiajal Virumaa ning Saaremaa. Virumaal tekkisid esimesed külad arvatavasti juba viikingiaja alguses, Saaremaal oli 10. sajandiks jõutud kasutusele võtta kogu tollaste vahenditega haritav maa.

Pildil: Läänemere muinaslaevade rekonstruktsioonid, viikingretkija.

Muinaslaevad ja viikingiretked (7.-11. saj)

Läänemere muinaslaev oli õieti suur sõudepaat – kerge ja sihvakas veesõiduk, mõeldud peamiselt jõgedel liiklemiseks. Selle eelkäijateks olid puutüvest õõnestatud haabjad ning puitraamile õmmeldud nahast paadid, mida läänemeresoomlased kasutasid juba pronksiajal või varemgi. Madala süvise tõttu võis selline alus sõita otse kaldasse, vajamata randumiseks sügavaid sadamaid. Purje sai muinaslaev praegustel andmetel 6.-7. sajandi paiku. 

Jõgi oli muistsel ajal ainus mugav ning kiire liiklustee. Jõgede vahele jäävaid lahkmeid tuli ületada vaevaliselt mööda maad - laevu lohistati siis järel või nihutati edasi ümarate palkide ning pikkade kalipuude abil. Aegade jooksul selgusid kõige soodsamad kohad laevade ülevedamiseks, mida hakati nimetama lohistiteks. Hiljem on nendesse paikadesse kujunenud mitmed linnad. Merd sõideti muinasajal „ninalt ninale“ - piki randa,  kallast silmist kaotamata. Ööd veedeti tühjadel saartel või lagedatel neemikutel. Rannad olid ohtlikud, sest juba iidsetest aegadest peale kuulus kõik, mis nägemisulatusest mööda triivis või randa uhuti, üldkehtiva rannaõiguse järgi leidjale - laevad ja merehädalised kaasa arvatud. Veelgi ohtlikum oli aga ulgumeri ja neil harvadel juhtudel, kui tuli kaldast eemalduda, liiguti rangelt läänest itta või vastupidi. Kompassi muinasajal ei tuntud. Saarlased olevat tarvitanud kompassi asemel rästikut, kes võeti pudelis või laekas merele kaasa - uss hoidvat pea alati põhja poole. Kaardi aset täitsid paljude põlvkondade jooksul mällu salvestatud pildiread teetähistest, mida lauldi ja korrati pikkadel talveõhtutel. Pidepunktideks olid kõikvõimalikud silmatorkavamad märgid – saared, neemed, pankrannikud, karid, linnulaadad, suuremad puud ja metsatukad. Laevad tegid enamasti üheainsa mereretke aastas - oktoobrist aprillini meresõitu ei üritatudki. 

Laev oli tavaliselt kogukonna, pere või vannutatud sõjasalga ühisvara - retkedest osa võtvad mehed tegutsesid osanikena. Muistse Põhjala meresõitjaid nimetati viikingiteks (vanaskandinaavia víkingr - mereretkija). Viiking ei olnud rahvus, vaid amet – iga mees võis soovi või vajaduse korral viikingiks käia ning võõrastel randadel röövida ning kaubelda. Skandinaavia viikingitel olid oma aja kohta väga head ja kiired laevad, millel nad võtsid ette pikki retki nii läände kui itta. 8. sajandi lõpuaastatel toimusid esimesed Norra viikingite rüüsteretked Inglismaale, mida loetaksegi viikingiaja ametlikuks alguseks. Lääne-Euroopas nimetati viikingeid ka normannideks (vanaskandinaavia norðmaðr - põhjalane), idapoolsetel maadel aga varangideks ehk varjaagideks. Varjaag (vanaskandinaavia væringjar - sõdalane, vandeseltsiline) tähendas laevkonna või sõjasalga liiget, keda sidus meeskonnaga hinge ja vere vanne (muinasskandinaavia – væring). Eesti keeles on nimetusel „varang” ilmne sarnasus sõnaga „vara“ (varaline, varalkäija, vararetkija, varas). Skandinaavlaste viikingiretked kestsid kuni 11. sajandini, mil Taanis, Norras ja Rootsis võeti vastu ristiusk. Selleks ajaks olid viikingikultuuri omakorda üle võtnud Läänemere idakalda rahvad (saarlased, kurelased, eestlased), kes jätkasid viikingiks käimist kuni 13. sajandi alguseni.

Pildil: Linnakse hõbeaare (11. saj) ja Idatee.

Eesti ja Idatee (7.-11. saj)

Läänemerest ida poole jäävaid veeteid nimetasid Skandinaavia meresõitjad Idateeks (Austrvegr) ning esimesed retked siia võeti ette juba eelviikingiajal. Umbes aastal 600 jättis oma elu Läänemaale (Aðalsýsla) rüüstama tulnud Uppsala kuningas Ingvar (Yngvarr), 8. sajandisse on aga paigutatud Saaremaalt Salme külast leitud uhked skandinaaviapärased laevamatused. Varaseimad skandinaavlaste asundused läänemeresoomlastega asustatud aladel tekkisid Grobinasse (7. saj) ning Vana-Laadogasse (8. saj). 9. sajandi alguses jõudsid Skandinaavia varjaagid piki Ida-Euroopa jõgesid (Volga ja Dnepr) Volga-Bulgari riiki, Araabia kalifaati ning Konstantinoopolisse. Hakkas välja kujunema Läänemerest kuni Musta mereni küündiv kaubandusvõrgustik, mille osana tekkisid veel mitmed varalinnalised keskused – Hedeby, Birka, Novgorod ja Pihkva. Varjaagidest ülikud etendasid olulist osa ka Vana-Vene riigi kujunemisel. 

Skandinaavia ning Lõunamaade vahele tekkinud suurde kaubandusvõrgustikku olid kaasatud ka eestlased. Üks Idatee tähtsamaid harusid algas Sveamaalt (Ida-Rootsis) või Ojamaalt (Gotland) ning jooksis Ahvenamaa (Arnholm) kohalt üle Põhjalahe Soome (Ulvila, Porkkala), edasi üle Eesti mere Naissaarele ja lõpuks Revalasse. Sealt edasi juba piki Viru randa ning mööda Neeva jõge Novgorodi. Kariderohke Soome lõunarannik ei olnud laevatatav. Teine Eestit läbiv veetee sisenes Pärnu lahte ning kulges mööda jõgesid (Pärnu jõgi, Emajõgi) ülesvoolu Viljandisse, Tartusse ning sealt edasi Pihkvasse ja Novgorodi. 

Vabaks liikumiseks jõeteedel tuli kohalike elanikega läbi saada ning suure tõenäosusega loovutada osa kaubast vaba läbipääsu tagamiseks. Veeteedega külgnevatel randadel kehtis ka rannaõigus, mille järgi  kõik, mis nägemisulatusest mööda triivis või randa uhuti, kuulus leidjale. Kohalikul rannarahval oli aga õigus endale sobivates paikades, teatud aegadel ning tingimustel, kehtestada sadamarahu, millele rannaõigus ei laienenud. Neid paiku võisid kaubavõõrad hirmu tundmata külastada - sadamas ja turul oli nende isik puutumatu. Sellistest suurematest kaubasadamatest kujunesid aja jooksul sageli linnad või maakonnakeskused.

Kaubaretked ja hõbeaarded (7.-11. saj)

Kauplemisega tegelesid muinasajal peamiselt ülikud. Esialgu kaubeldi kaup kauba vastu. Eestlaste vanimaks ja üheks väga oluliseks viimakaubaks olid karusnahad, eriti kopranahad. Karusnahad olid Põhjala kuld, mida kasutati sageli ka kaupade väärtuse üle arvestuse pidamiseks ning maksude suuruse määramiseks. Näiteks kogusid varjaagid 9. sajandil enda poolt alistatud hõimudelt andamina ühe hõbemündi ja ühe oravanaha suitsu (majapidamise) pealt. Aja jooksul kujunes eestlaste teiseks peamiseks viimakaubaks ja tuluallikaks teravili. Eesti oli muinasajal kõige põhjapoolsemaks teraviljatootjaks. Kuna Eesti kliimas ei kuivanud vili põllul lõplikult ära, kuivatati seda tares parte peal. Suitsutoas kuivanud vili säilis tänu suitsu puhastavale toimele paremini ja muutus peagi väga hinnatud kaubaks kogu maailmas. Eesti vilja turustati Novgorodis, Lõuna-Soomes ja Ojamaal. Tähtsaks kaubaks Idateel olid ka orjad, kelle järele valitses Hommikumaades suur nõudmine. Orjade vedu läbi ristiusustatud Lääne-Euroopa oli keeruline, mistõttu tehti seda läbi „paganausulise” metsavööndi. 

Kauplemisega jõukaks saanud eesti ülikud hakkasid kasutama järjest uhkemaid relvi ja kandma üha rohkem hõbeehteid. Hõbedakange ja hõbekäevõrusid kasutati ka maksevahenditena. Alates 9. sajandi teisest poolest hakkasid Idateel kauplejad hõbedat üha rohkem kasutama ning Läänemere äärde hakkasid voolama Araabia hõbemündid. Varaseimad teadaolevad hõbemündid Eestis on leitud Rõuge linnusasulast ning pärinevad 9. sajandi algusest. Rõuge linnuselt on leitud ka suures koguses kopraluid – Kagu- ja Ida-Eesti ülikkonna jaoks võiski olla peamiseks sissetulekuallikaks kopranahkadega kauplemine. Rõuge linnusasulat ühendas Pihkva järvega veetee, kust see jätkus, minnes edasi Novgorodi ning Lõunamaadesse. Kokku on Eestist teada üle kolmekümne 10. sajandist pärineva mündiaarde. Rikkaim viikingiaegsete hõbeaarete poolest on Virumaa, kus asusid tähtsad sadamad Toolse ja Mahu, teisel kohal on Saaremaa. Kui 9.-10. sajandist pärinevad aarded koosnevad peamiselt Araabia kalifaadi alal löödud hõbedirhemitest, siis alates 11. sajandist hakkasid meil levima Lääne-Euroopa päritolu mündid. Läänemere mündikeskuseks tõusis sellel ajal Ojamaa.

Pildil: Põhjala sõdalased 10. sajandist (joonistused: Oleg Fedorov). Eestist leitud viikingiaegseid relvi.

Raud, sõjamehed ja matmiskombed viikingiajal (7.-11. saj)

Viikingiajaks oli saanud raua sulatamisest ja raudesemete valmistamisest kõige olulisem käsitööharu Eestis. Rauda toodeti kohalikust soomaagist (limoniit) peamiselt Saaremaal ja Põhja- ning Ida-Eestis, suurimaks rauasulatuskeskuseks oli hakanud tõusma Tuiu piirkond Põhja-Saaremaal. Viikingiajal võeti Eestis kasutusele rauast adraterad, naelad, lukud ja võtmed, jõukamates majapidamistes hakati kasutama ka metallnõusid. Saaremaa ja Lääne-Eesti seppade valmistatud ainulaadsed damastseeritud terasest ja hõbekaunistustega odaotsad levisid pea kõikidesse paikadesse Läänemere ääres. Vaid kõige paremad ning hinnalisemad mõõgateramikud osteti endiselt sisse välismaalt.

Tavalise Eesti sõjamehe relvakomplekti kuulusid viikingiajal võitlusnuga, kirves, üks või mitu erinevas suuruses oda ning ümar raudkuplaga kilp, mida hoiti kilbi keskel asuvast käepidemest. Jõukamal sõjamehel võis olla ka mõõk. Viikingiaja varasema poole võitlusnoa- ja kirvetüübid levisid Eestisse peamiselt balti hõimude alalt, kuid aja jooksul muutus valitsevaks skandinaaviapärane relvastus. Viikingiaegsed relvad olid massiivsemad kui varasemad, sest raud oli muutunud odavamaks. Relvi hakati valmistama masstoodanguna ja need läksid aja jooksul üha lihtsamateks ning odavamateks. 

Enamik Eestist leitud eelviikingi- ja viikingiaegsetest mõõkadest on tulnud päevavalgele Põhja- ja Lääne-Eestist. Parimad mõõgateramikud jõudsid siia peamiselt Skandinaavia vahendusel Reinimaalt ning hiljem ka Bulgari kaudu Araabiamaadest. Suur osa mõõgateramikest varustati pidemega just Skandinaavias. Luksuslikumaid mõõgapidemeid, odaotste putki ja kirveterasid kaunistati alates 10. sajandist hõbetaušeeringuga. Viikingiaegsetest kalmetest on leitud ka rõngassärkide katkendeid (Virumaa, Sakala, Läänemaa) ning ratsavarustust (Põhja- ja Lääne-Eesti, alates 10. saj teisest poolest). Ratsutamine oli sõjapidamisega tegelevate ülikute jaoks tähtis seisuslik ja sümboolne tegevus, lahingusse sellel ajal hobustel aga tõenäoliselt siiski ei mindud.

Viikingiajal jätkus germaanipärase agressiivse sõjameheideoloogia levimine Eesti ühiskonnas ning usundis. Lisaks kalmetest leitud relvadele ja peidetud aaretele viitavad sellele ka arvukad relvakujulised või kiskjate kihvadest ning küünistest tehtud ripatsid. Viikingiaegsed kalmed on Eesti esiajaloo kõige panusterikkamad. Põletusmatuste puhul levisid laiemalt tahtlikult lõhutud hauapanused, mis tõenäoliselt pidid seeläbi järgnema oma peremehele teispoolsusesse. Sagenesid ka üksikmatused – suuremat individualiseerumist võrreldes varasema kollektiivsusega võib pidada üldiseks suunaks kogu ühiskonnas. Samuti sagenes matuste viimine varasematesse kalmetesse, ennekõike rooma rauaaegsetesse tarandkalmetesse. Viikingiajal rajatud kivikalmetel varasematele perioodidele iseloomulik selgepiiriline maapealne kuju puudus. Alates 10. sajandist hakkasid levima ka maa-alused põletus- ja laibamatused, Kagu-Eestis jätkus endiselt matmine liivakääbastesse.

Linnusasulad, kihelkonnad ja ülikud (9.-11. saj)

Viikingiajal kujunesid Põhja-Eestis, Kesk-Eesti idaosas ning Kagu-Eestis välja uut tüüpi võimukeskused – linnusasulad. Linnuseid oli muinasajal nelja põhitüüpi. Mägilinnused asusid mäekünka otsas, neemiklinnused olid aga rajatud künkale, mille üks külg oli lauge ja mida oli vaja vaid sealtpoolt kindlustada. Pikkadele voortele rajatud linnuseid, millel olid kindlustusvallid voore mõlemas otsas, nimetab rahvas Kalevipoja sängideks, kuna selline linnusease meenutab hiiglasuurt kõrgete otstega voodit. Päris viikingiaja lõpus hakati Läänemaal ja saartel, kus maa oli tasane, ehitatama ka ringikujulisi paekivist valle – neid nimetatakse ringvall-linnusteks. Muinaslinnused olid elupaikadeks ülikutele, linnuste vahetus naabruses asuvates külades tegeleti aga maaharimise, käsitöö ja kaubandusega. Kõige tihedam linnusasula tüüpi keskuste hulk oli Lõuna-Tartumaal ja Emajõe põhjakaldal. Saare- ja Läänemaal, kus linnusasulaid üldiselt polnud, võisid võimukeskusteks olla ka ülikute suurtalud ehk mõisad. „Mõis” on muinasaegne sõna, mis tähendas suurt üksiktalu. Väga olulist osa ülikute kihi väljakujunemisel etendasid veeteed, sadamad ja mereretked - sadamakeskustes arenes seisuslik eristumine kõige kiiremini.

Linnusasulate ning suuremate kaubasadamate ümber kujunesid aja jooksul muinaskihelkonnad. Kihelkond tuleb sõnast kihlama, mis tähendas vandega tõotamist või kokkulepet. Kokkuleppe osalised moodustasidki kihelkonna. Kihelkond jaotas kõlvikuid ja muud ühisvara ning kaitses ja käendas oma liikmeid. Kui keegi omadest oli vangi langenud, lunastati ta ühisel jõul vabaks, kui tapetud, maksti kätte. Kihelkonna valitsejat nimetati kuningaks. Rikka või pealiku tähenduses ilmus kuninga mõiste eesti keelde juba enne meie ajaarvamise algust. 

Tõhusamaks maakaitseks ja suuremate viljavarude kogumiseks liitusid mõned kihelkonnad aja jooksul maakondadeks. Viikingiaegse Eesti muinasmaakondi on nimetatud 10.-11. sajandist pärinevatel ruunikividel ja saagades, mis räägivad skandinaavlaste sõjaretkedest Eestimaale, kuhu mitmed nende ülikutest ka oma elu on jätnud. Saagades on mainitud Virumaad (Vírland), Hiiumaad (Dagaiþi) Saaremaad (Eysýsla), Lääne-Eestit (Aðalsýsla) ja Loode-Eestit (Rafala, Rafaland – Revala, Rebala). Tuntud oli juba ka Eestimaa mõiste - 11. sajandist pärinev Frugårdeni ruunikivi Västergötlandis on püstitatud sõjamehe mälestuseks, kes langes Eesti maadel (Estlatum). 

10. saj teisel poolel laiema ulatuse saanud võimuvõitlus Eesti ülikute vahel viis selleni, et hakkasid välja kujunema feodaalsuhted. Kogukondlased sattusid feodaalsesse sõltuvusse erineval viisil. Näiteks andsid jõukad suurülikud puuduse korral vaesematele laenuks vilja või kariloomi, mille eest need pidid hiljem tasuma töö või teenistusega. Ka vabad väikeülikud ja talupojad pidid nõudmise korral tasuma tugevamatele andamit. Nii koondus kõrgeim võim aja jooksul endisest vähemate suguvõsade kätte, kaotajaks jäänud ülikutest said nende vasallid. Lepingute kehtivuse tagas tavaliselt pantvangide vahetamine. Pantvang oli auväärne isik, tavaliselt ülikute soost, ning teda koheldi lugupidavalt. Sellist pantvangi võiks võrrelda kaasaegse suursaadikuga, kuid pantvang vastutas kokkulepete täitmise eest oma eluga.

Pildil: Vana-Vene sõdalased (joonistus: Angus McBride). Kiievi suurvürstiriik (10.-11. saj).

Tšuudid, varjaagid, Kiiev ja Konstantinoopol (9.-11. saj)

Vana-Vene kirjalikes allikates ehk leetopissides on sageli mainitud rahvast nimega tšuudid. On oletatud, et kõige algsemateks tšuudideks olid Kagu-Eesti aladel Pihkva ja Velikije Luki ümbruses elanud eesti sugu hõimud, kelle nimetus laienes hiljem ka teistele läänemeresoome keeli kõnelevatele rahvastele (eestlased, liivlased, kurelased, vadjalased, vepslased). Kohalikke keeli mittetundvad slaavlased ei teinud nendel rahvastel eriti vahet. Kogu 9. ja 10. sajandi vältel olid tšuudid varjaagide ja vepslaste kõrval Loode-Vene leetopissides üheks enimmainitud rahvaks, kes osalesid Vana-Vene vürstide võimu teostamisel ning käisid koos nendega sõjaretkedel. Tšuudidel oli tähtis osa ka Novgorodi sünniloos.

Kiievi munk Nestor kirjutab oma kroonikas „Ajalike aastate lugu” (1113), et 862. aastal kutsusid omavahel tülitsevad ja sõdivad tšuudid, slaavlased, krivitšid ning vessid (vepslased) omale vürstideks varjaagidest ülikud, et need aitaksid maal korda luua. Tulidki siis selle kutse peale kolm venda russide hõimust (tõenäoliselt Rootsi päritolu). Rjurik asus Novgorodi, Sineus - Beloozerosse ja Truvor – Irboskasse. Pärast Rjuriku surma sai Novgorodi vürstiks Oleg (skandinaaviapäraselt Helge või Helgi). 882. aastal vallutas Oleg Kiievi ning kuulutas end seal suurvürstiks, allutades niiviisi Dnepri jõetee ühtsele võimule. Seda loetaksegi Vana-Vene riigi alguseks. Kiievi vallutamisest võtsid osa ka russide tšuudidest liitlased. Samuti olid tšuudid kaasas Olegi 907. aasta sõjaretkel Ida-Rooma keisririigi pealinna Konstantinoopolisse. Selle sõjaretke tulemusena anti varjaagidest kaupmeestele õigus takistamatult Konstantinoopolisse sõita ning seal tolli maksmata kaubelda. Vürst Igori (Ingvar) valitsusaega langeb veel üks retk Konstantinoopoli vastu, mis lõppes 944. aastal rahulepinguga „igavesteks aegadeks”. 

Peale russide ja nende liitlaste korduvaid rünnakuid Konstantinoopoli vastu, andis  keiser Basil II 988. aastal Kiivi suurvürst Vladimirile naiseks oma õe Anna. Koos sellega võttis Vladimir vastu ka ristiusu ning kuulutas selle riigiusuks, mistõttu ajalugu tunneb teda ka Vladimir Pühana. Keiser aga, kes oli kaotanud usalduse kohalike sõdurite vastu, palkas oma ihukaitsjateks 6000 Kiievi varjaagi. Aastate jooksul tuli Põhjalast Konstantinoopolisse palju palgasõdureid, teiste hulgas teenis keisri ihukaitseväes hilisem Norra kuningas Harald Hardrade (11. saj). Säilinud nimekirjades keisri ihukaitsjatest on ka mitmeid soomeugri ja balti isikunimesid. Varjaagide lojaalsus oma isandale oli legendaarne. Kui imperaator suri, oli varjaagidel ainulaadne privileeg võtta keisri varakambrist nii palju varandust, kui nad ära kanda jaksasid, mis osutab nende vankumatule truudusele. Konstantinoopoli keiserlikke ihukaitsjaid on umbes aastal 1100 kirjeldanud Väike-Aasia päritoluga teaduslembene printsess Anna Komnena, mainides sõjakirvestega relvastatud barbareid, kes olid „Thulest tulnud varangid”.

Kui enne 10. sajandi lõppu mingeid tülisid tšuudide ja Kiievi suurvürsti vahel ei mainita, siis olukord muutub peale ristiusu vastuvõtmist suurvürsti poolt. Vana-Vene rahva enamik, sealhulgas neil aladel elavad läänemeresoome hõimud, ristiti hulgakaupa ja väga vägivaldselt. Nestori kroonika kirjeldab näiteks, kuidas soomeugri preestrite surnukehad riputati tammede otsa ja lasti karudel nad tükkideks kiskuda. Sundusustamine halvendas oluliselt Vana-Vene riigi suhteid tšuudidega ja sealtpeale ühiseid sõjaretki enam ei korraldatud. Aastal 1030 tungis Kiievi suurvürst Jaroslav Tark hoopis Eestisse, ilmse kavatsusega siinsed alad oma riigiga vägivaldselt ühendada, kuid löödi 1061. aastal eestlate poolt uuesti tagasi. Järgnenud aastate jooksul Vana-Vene riik nõrgenes ja lagunes.

Pildil: Konstantinoopoli keisri varjaagidest ihukaitsjad (11. saj).

Kasutatud materjal:

Jonuks, T. 2009. Eesti muinasusund. Tartu Ülikool.

Jonuks, T. (tõlkinud ja kommenteerinud) 2003. Ynglingite saaga. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum

Kriiska, A.; Tvauri, A.; Selart, A.; Kibal, B.; Andresen, A.; Pajur, A. 2006. Eesti ajaloo atlas. Tallinn. Avita

Lõugas, V. Selirand, J. 1989. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tallinn. Valgus.

Meri, L. 2008. Hõbevalge. Lennart Meri Euroopa Sihtasutus. Tallinn – Tartu.

Tvauri, A. 2010. Keskmine rauaaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu.

Tvauri, A. 2012. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu. 
Tvauri, A. 2014. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu Ülikooli Kirjastus.Tartu. 

Eesti lugu.Vikerraadio.

Eesti muinasesemed.

Рисунки-реконструкцииО.Федорова.

Wikipedia.

Neil Savi fotokollektsioon (autor: Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut).

Ivika Karlsoni fotokollektsioon (autor: Viire Kobrusepp).

Jooksvad uudised ja värskeimad artiklid
meie FACEBOOKi lehel